Reisiidee: Cabo Verde - päikese ja kala saared
Berlitzi reisijuht on mul juba kaks korda kaanest kaaneni läbi loetud. Reisijad tukuvad, aeg on varajane.
Miski ei kesta aga igavesti ja kuskil Mauritaania kohal teeb hollandlaste odavlennufirma Transavia pooltühi Boeing kauaoodatud pöörde läände ja tasapisi hakkab mind kõditama teadmine, et peatselt ilmuvad nähtavale Atlandi voogudesse laialipillutud, vulkaanilise iseloomuga rohelised täpikesed, me alustame maandumist ning õhutemperatuur peaks sihtkohas olema vähemalt 27 soojakraadi.
Edasi käib kõik tempokalt: kiire passikontroll ja rasvane tempel viisakleepekale, lõbus taksojuht ja põhjakeeratud autoraadio saatel läbi päikesest põlenud lageda maastiku Santa Maria poole. Ei puid, ei kariloomi, imposantseid ehitisi ega muid teeäärseid pilgupüüdjaid.
Et Rohelise Neeme saartest, sealsest loodusest, kultuurist ja rahvast (üks vanimaid kreooli kogukondi Aafrikas) kompaktne ettekujutus saada, tuleks varuda aega ja saared ükshaaval läbi käia, sest nad on väga erinevad. Minul seda aega kahjuks pole ja käesolev reis jääb vaid esmatutvuse tasemele. Siiski on Sal heaks hüppelauaks ja visiitkaardiks sellele suht noorele vabariigile (iseseisvus Portugalist tuli 1975. aastal), mis kombineerib osavalt Aafrikat Euroopaga ning mõjub talvedepressioonist tulnule nagu soe kompress.
Plätud, šortsid, T-särk, päikeseprillid ja miski peakate kotist välja, mõned (räpased ja võidunud) kohalikud eskuudod taskusse ja randa logelema või küla peale kolama. Müts on eriti tähtis, sest saarel puhuvad karmid tuuled ja päike võtab märkamatult, aga ohtlikult.
Lained on võimsad: Sal on maailma tasemel surfamisparadiis. Ookeanis ulpides võib vabalt kokku põrgata kilpkonnade ja kui veab, delfiinidega. Mu juhututtav, prantslane Vincent astub ujudes mingi siiliku otsa ja mul tuleb oma lonkav jutukaaslane hotelli talutada.
Erilisi vaatamisväärsusi saarel ei ole, kui üks vana soolakaevandus välja arvata. Santa Maria tänavatel hakkab silma palju hulkuvaid koeri, muretuid lapsi ja itaallastest ekspätte (ilmselt maffia või maksude eest kodumaalt jalga lasknud). Poepidajad meelitavad libasuveniire ostma (valmistatud Lääne-Aafrikas või Taiwanil) ja mõni käib sul visalt sabas. Naeratusega kategoorilisest “Nao, obrigadost” tavaliselt aitab, et neist lahti saada ja nad uut ohvrit otsima saata. Peenemates, käsitööga kauplevates butiikides on teenindus viisakam, sundimatum ja vähem pealetükkiv.Kõikjal saab tasuda ka eurodes (1 € = 0,91 CVE).
Kui ma pisikeses kohalikus baaris (umbes kaheruutmeetrine urgas, kus on kaks baaripukki) klaasi õlut tellin, valab suur must mammi mulle sinna ilma küsimata sildita pudelist klaasi hägust napsi (kodus aetud suhkruroopuskar, mis meenutab maitselt natuke Brasiilia caipirinha’t) ja toob pealehammustamiseks kõvakskeedetud muna(!). Ta on muhe, sõbralik ja väga-väga suhtlemisaldis.
Toit: kala, kala, värske kala! Ja muidugi Roheneeme rahvusroog cachupa (hautis ubadega), mis on eriti maitsev ülessoojendatuna teise päeva hommikul. Olgu öeldud, et hinnatase toidupoes (mercearia või loja) on võrreldav Euroopaga – enamik toiduaineid tuleb sisse osta.
Turult ja postkontorist tagasi hotelli jalutades valin vale tänava ja satun kohalike libude piiramisrõngasse. Nad on miskipärast kindlad, et ma vajan kiiresti massaaži, ja sellest kvartalist väljasaamine on etendus omaette. Aga mul õnnestub põgeneda. Mõned hõiguvad veel hulk aega akendest järele, et ma homme tingimata tagasi tuleks.
Cabo hotellid on väga heal tasemel, mugavad ja puhtad. Turvalisuse eest kannavad hoolt mundris ringipatrullivad korravalvurid. Minu toa esisel verandal ripub võrkkiik, kus on hea lõunauinakut teha ja lugeda. Hommikusöök on Rootsi laua vormis, merevaatega terrassil.
Traditsiooniline kreooli muusika on saartel au sees ja seda on nakatavalt hea kuulata. Armastatuim caboverdelanna ning riigi kuulsaim ekspordiartikkel oli ja on “paljasjalgne diiva”, folklauljatar ja Grammy-võitja, kadunud Cesária Évora (1941–2011).
Mitte midagi tehes lendab aeg kiiresti. Tagasiteel on Transavial tüütu vahepeatus Gambias, kus reisijad kaheks tunniks pardalt maha kamandatakse ja lennuk pärast desinfektsiooni uue portsu kojusuunduvate turistidega täidetakse. Lend Banjulist Amsterdami kestab ligi 6 tundi, saabumine vihmasajus lõdisevasse Hollandisse on keskööl.
Aga jaanuari algul kätte saadud päikeselaks, tibake stressivaba logelemist ja looduslik D-vitamiini kaitsesüst aitavad mul ehk kevadeni vastu pidada.Kuidas valmistada cachupa rica’t?Võta 500 g kala-, liha-, kana- või vorstikuubikuid (vahet pole, võib ka segatult), 1 kg juurvilja (kartul, kõrvits, sibul, porgand kapsas jne), 400 g maisi, 400 g ube, 2 tomatit, küüslauku, loorberit, kanapuljongit, oliiviõli, soola, peterselli ja paprikapulbrit.
Prae sibul, tomat ja küüslauk paprikapulbriga õlis, lisa (leotatud) mais ja oad ning puljong, hauta pidevalt segades. Vahepeal tükelda ja lisa liha või kala, juurviljad, loorber ja vajaduse korral veel puljongit (et roog ei kuivaks), maitsesta soolaga. Mida kauem hautada, seda parem saab. Enne serveerimist lase toidul pajas mõni aeg rahulikult seista. Kaunista hakitud peterselliga. Hommikul eriti hea koos härjasilmaga.
