Minul ja paljudel teistel meediainimestel tekkis kohe hulk küsimusi. Meil on kaks pressikaebuste lahendamise organit – pressinõukogu ja Avaliku Sõna Nõukogu; kohtud ja hulk meediat reguleerivaid seadusi, milleks veel üks “organ”? Ja kui reguleerimist vajab vaid ERR, on siis vaja kogu meediat “korrastama” hakata?

Muide, Eesti on ainus Euroopa Liidu liikmesriik, kus seni puudub ringhäälinguvaldkonna sõltumatu regulaator. Ja alates 2000. aastast on Andres Jõesaar ringhäälingunõukogu esindaja Euroopa Ringhäälingute Regulaatorite Liidus (EPRA). Milline kokkusattumine, võiks selle peale öelda…

Oma ettekandes Balti ringhäälingute regulaatorite konverentsil Vilniuses 2011. aastal kirjutas Jõesaar just nagu midagi ennustades: “Euroopa Komisjonil on liikmeseriikide sisest meediapoliitikat kujundades tugevam mõju kui teistel Euroopa institutsioonidel.”

Nii see on. Selle tõestuseks saabus esmaspäeva hommikul Brüsselist teade: “Meediaorganisatsioone kogu Euroopas ootab ees tugev reguleerimine sõltumatute agentuuride poolt, millele antakse suured volitused uurida kaebusi ja määrata trahve, juhul kui Brüsseli poolt tehtud ettepanekud saavad seaduseks.”

Selgub, et rohkem kui aasta tagasi Euroopa Komisjoni asepresidendi Neelie Kroesi poolt kokku kutsutud kõrgetasemeline töörühm jõudis oma raportis veendumusele: vaja on kehtestada uued reeglid, et sundida ajakirjanikke ja meediaorganisatsioone tegutsema vastutustundlikult ja mitte kuritarvitama oma jõudu. Töörühma juht on Läti ekspresident Vaira Viķe-Freiberga. Raport ütleb, et “sellised meedianõukogud peavad tekkima kõigis Euroopa Liidu riikides ning nende koosseis peab olema poliitiliselt ja kultuuriliselt tasakaalustatud ja sotsiaalselt diversne”. Kõik meedianõukogud alluksid otse Euroopa Komisjonile.

Näed siis, kuhu koer on maetud! Pind on ajakirjanduses ette valmistatud, Eesti valitsus juba kiitis heaks seaduseelnõu, mille alusel läheb regulaatori funktsioon kultuuriministeeriumist tehnilise järelevalve ametisse.

Keda pakute uue meediaregulaatori juhiks?