Pearätik ja swinger’id Palestiinas
Minu poole kõnnib pealaest juukseotsteni läbigeelitatud juuste ja püstiste kraenurkadega üdini gucciversacestatud mees. Vaatab mulle sügavalt otsa, pobiseb hoolikalt piiratud habemesse “Welcome” ja avab pihud, milles mitu hašišisigaretti.
Püüan talle abitult inglise-araabia-kehakeele segus selgeks teha, et mind selline asi ei tõmba ja tulin vaid tantsima, kui mees mulle omakorda selgeks teha üritab, et ma olen ju lääne naine ja see tähendab, et ikka peaks nagu huvitama, ning seejuures justkui loitsides kordab: “Welcome to Palestine!”
Eelmisel päeval Iisraeli jõudnuna tean, et sõna “Palestiina” peale ei peaks ma piiril viibides igaks juhuks isegi mõtlema, veel vähem seda mainima, aga vaatamata igati kuulekale käitumisele ootab mind siiski ees tunniajane ülekuulamine kahe ametniku poolt. Valin naiivse blondiini taktika, mis tähendab seda, et patran purunenud suhetest ja sellega seonduvast vajadusest Iisraelis asuvaid kirikuid külastada. Ametnikud vaatavad mind nagu Fox Mulder ja Dana Scully ühes isikus ja lõpuks otsustavad siiski, et võin kolmeks kuuks riiki siseneda.
Pärast piiripunktide läbimist, lärmakaid marsruuttaksosid ja Palestiinat ümbritsevaid kuuemeetriseid müüre jõuan aga lõpuks Ramallah’sse ehk Palestiina mitteametlikku pealinna ja kohtun ühe teise Eesti tüdrukuga, kes kolmeks kuuks sellesse sõjast piinatud riiki vabatahtlikku teenistust tegema tulnud. Esimese asjana hoiatab ta mind, et tänaval kõndides hoidku ma pilk maas ja siht selge ning ärgu ma mingil juhul kellelegi vastaku. Küsides instrueerimise põhjust, saan vastuseks vaid põhjamaiselt kavala naeratuse, ning nii suunan ma üle tee asuvasse poodi minnes oma esimesi seekleid pihus pigistades pilgu uhke Eesti naise kombel siiski mitte maha, vaid otse taevasse.
Tänavale astudes hakkan aga hoiatajat mõistma. Õhtuselt pimedal tänaval on ainult mehed ja mitte niisama mehed, vaid meestehordid, ja olgu selle inglise keelega muidu, kuidas on, aga sõnad “beautiful”, “lovely” ning küsimuse “Where are you from?” on nood mehepojad küll koolis korralikult selgeks õppinud.
(A)poliitiline?
Umbes viis kuud varem on aga ühel ilusal kevadisel hommikul potsatanud minu meilikasti kiri, mis kutsub Tartus osalema grupi palestiinlastega kahasse tehtud etenduses. Mõtlen arvutit põrnitsedes, et mida ma üldse Palestiinast tean, ja just sellel hetkel hakkab teleriekraanil BBC Iisraeli korrespondent rääkima järjekordsetest rünnakutest Gazale. “Ah, seda siis teangi!” mõtlen endamisi.
Nii aga juhtubki, et tantsime nende stereotüüpselt terroristi nägu habetunud meeste ja idamaiselt kaunite naistega koos nädalat kaks ja vastavalt lummavale külalislahkusele kutsutaksegi mind pärast seda alates sügisest tantsijate koduteatrisse Ramallah’s teatriresidentuuri tegema. Otsus tõesti sõita ei rõõmusta muidugi kedagi mu kodustest, kuna teave alates Palestiina asukohast kuni kehtiva valuutani on vajaka nii neil kui tegelikult ka minul.
Seega veedan järgmised kuud, otsides infot, mis ei puudutaks vaid suurt ja ähvardavat Iisraeli okupatsiooni ja looks pildi ka teistsugusest, inimlikumast Palestiinast. Mida on aga vähe? Just sedasama lihtsat infot lihtsate asjade kohta. Nii lähen Ben Gurioni lennujaamast Ramallah’ poole teele juhtnööridega, mis iga korraliku eestlase ikka tõsiselt endast välja ajaks, stiilis: “Pärast seda astu kaks sammu paremale ja peaksid nägema suurt torni.” Paremaid juhiseid ei ole aga tegelikult selle maa jaoks olemaski, kuna mingisugust süsteemi, alates liiklusskeemidest kuni arstiaegadeni, ei eksisteeri ja ettevõtlikkusest ning planeerimisest rohkem usutakse suhtumisse “Insallah” ehk “Kui Allah tahab”. Ka pisikese kollase marsruuttakso juht ütleb minu esimesel sõidul, et “kõik on kokkuleppe küsimus” ja kasseerib minult kaks korda vähem raha kui tavaks.
Väikesed kultuurilised erinevused
Oma tulevasse kodulinna sisse sõites kuulen aga mošeedest hüütavat lummavat ja nõiduslikku õhtupalve kutsungit ning mõtlen, et pole end vaatamata teoloogiharidusele piisavalt muslimielu reeglitega kurssi viinud. Järgmise paari päeva jooksul üritan seega aru saada, mida see islam õigupoolest tähendab ja kas ameerikameelsed kommentaarid islamiusuliste ja terrorismi vaieldamatust seosest tegelikult ka tõele vastavad või on tegemist (nagu ikka) vihaga tundmatu vastu.
Peagi märkan, et Ramallah’ tänavatel võib näha mitut sorti inimesi – mehi, kes vahetpidamata käte vahel palvehelmeid keerutavad, ja naisi kelle ürbi varjust paistavad vaid tuhande ja ühe öö silmad, aga ka mehi, kes on tõenäoliselt Maarjamaa parimate poegadega ühist BMW-usku, ja naisi, kelle kohevaks tupeeritud juuksed isegi parima tahtmise korral hijabi alla ära ei mahuks.
Ja täpselt sama mitmekesine on ka Palestiina meelelahutus. Esimest tüüpi inimesed kosutavad hinge mošeesse kogunedes ja korralikule muslimile kohaselt vähemalt viis korda päevas maaga laupa puudutades, teised aga leiavad vaimset tuge hoolikalt kõrgete plankude taha peidetud ööklubides, kus alkoholi müüakse sama vabalt kui Liviko viinavabriku tehasepoes ja kus mõnusalt tunnevad end nii Palestiinasse üle maailma kokku sõitnud vabatahtlikud kui kohalikud läänemeelsed noored.
Just sellistes ööklubides, mille olemasolu helitõkestavate seinte taga tänaval kõndides isegi ei aima, on võimalik, et piisavalt suure vaimse (või füüsilise) klapi tõttu kohalikud just läbisõitjatele näiteks kohalike swinger’ite-õhtu sissepääsukaarti pakuvad, aga ka kümme minutit enne seda temaga tulihingeliselt religiooniteemadel vaidlevad. Kusjuures vastus “ma pole religioosne” jääb palestiinlasele umbes sama mõistetamatuks kui meie jaoks “Aga Allah tahab, et ma ...”.
Äärmused
Sama mitmekesine kui on Ramallah, on Palestiina kogu oma müüriga ümbritsetud territooriumi ulatuses. Kui Ramallah’ suuruses linnas võib võhiklik naissoost turist lühikeste pükstega ringi käies vaid liigse tähelepanu ohvriks langeda, riskib ta samal moel rõivastudes ajaloolistes piiblilinnades, nagu Nablus või Hebron, kuulda rämedat sõimu, kuna on siiski olemas paiku, kus reeglid, mis kehtestatud juba aastasadu, kui mitte -tuhandeid tagasi, endiselt kehtivad.
Samuti võib seesama turist leida end Nabluse kuulsatest Türgi saunadest ehk hamam’idest ja ühel hetkel aru saada, et alasti duši all käia pole teps mitte viisakas. Selleks ajaks on see väike arusaamatus andnud alust ohtraks naeruks kaaskümblejate ja sauna-maadamite poolt. Ja kui too juba niigi ebakindlaks ehmatanud turist peaks Nablusest Ramallah’sse tagasi sõites peatuma näiteks poolel teel asuvates beduiinikülades, võib ta üsna kindlalt kuulda, mitu kaamlit ja Kaukaasia traavlit ta väärt on.
Haridus maksab
Selline turistile tuntav ja nähtav mitmekesisus valitseb ka palestiinlaste endi elus. Petlemma elanikud valisid endale, võib-olla riigi suurimast välismaalaste läbivoolust mõjutatuna, sellel aastal Palestiina esimese naislinnapea, aga näiteks üht kõige põhjapoolsemat linna Jenini ümbritsevates mägikülades on aumõrvad ja kõik sinna juurde kuuluv, mida eestlane ehk tahaks kohata vaid võdisema panevates põnevusromaanides, igapäevane elu.
Erinevused sõltuvad muidugi suuresti ka haridustasemest, mis näiteks suuremate ülikoolilinnade ümber, nagu Birzeit ja Al Bireh, on vaieldamatult kõrgem kui väiksemates külades, kust 12-lapselisest perest keskhariduseni jõuavad vaid vanemad pojad, kes hiljem loodetavasti perele tulu tooma hakkavad. Ning ega asi pole selles, et noored ei tahaks õppida, pigem jääb see tegemata ikka rahapuuduse ja viletsa põhihariduse tõttu, mis on tihti nii madalal tasemel, et välismaale ülikooli kandideerimine on võimatu.
Sõda on elu
Üldiselt võib aga sõltumata haridustasemest või millestki muust garanteerida, et kui alustada ühe kohalikuga juttu näiteks punaste sokkide lilladest täppidest, jõuate umbes viie minuti jooksul selleni, kuidas see punane üldtoon lillasid täppe ahistab. Kas saab seda pahaks panna rahvale, kes pommide vastu kivide ja rahvatantsuga võitleb? Sõda ja teadmine kodumaa okupeeritusest istub inimeste teadvuses.
Ning kui siiani olen kirja pannud peamiselt Palestiina neid külgi ja aspekte, mis okupatsioonist otseselt ei sõltu, siis tegelikult mõistab iga külaline mööda seda maad ringi sõites, et Iisraeli terror määrab selles riigis sedavõrd palju, et sõjast puutumata ei ole keegi ega miski. Alustada võib kaubandusest, kus hinnad Iisraeli kehtestatud maksude tõttu Eesti omadest märksa kõrgemad, ning lõpetada mõnitamisega piiripunktides, millest palestiinlased sajatades hea meelega räägivad ja mida ka välismaalastel tegelikult on võimalik kogeda.
