Pekka Erelt: Ka eestlased vajavad kuulsusrikast ajalugu
Eestis paraku on nii, et ajaloolane kas loob või lammutab rahvuslikku identiteeti. “Eesti ajalugu II” kahjuks kaldub viimase poole.
Miks, selle on tabavalt sõnastanud arheoloog Marika Mägi: “kohalikud on kogu toimunud sündmustikus taandatud lihtsalt statisti rolli”. Teisisõnu, äärmus on asendanud äärmuse, sangarid on muudetud statistideks. Mis on ka mõistetav, kuna 13. sajandi vallutust vaadeldakse raamatus pigem kui positiivset nähtust, Eesti sidumist Euroopaga.
“Viimasel kümnekonnal aastal on Eesti keskaja käsitust tõenäoliselt kõige enam mõjutanud Euroopa Liidu laienemis- ja lõimimisprotsess, mille käigus on rahvuslikust ajalookirjutusest pärit negatiivne suhtumine 13. sajandi vallutusse ja sellele järgnenud ajajärku leebunud ning seda nähakse pigem positiivses valguses,” kirjutavad Anti Selart ja Marek Tamm. Ometi ei olnud siin enam suurt midagi lõimida – ja hoopis seda tulnuks rõhutada. Kuigi jah, vallutuseelseid kontakte ülemerenaabritega ning ristiusu varaseid mõjutusi autorid ei eita. Ent milleks oli siis vallutus meile üldse “vajalik”? Mis on selles positiivset?
Skandinaavia põhjal võib väita, et siinne areng läinuks euroopalikku teed ka ilma 13. sajandi usu- ja kultuuritoojateta. Arvestades kontaktide tihedust, oleks ristiusk varem või hiljem laiemalt omaks võetud. Ka raamatu üks autoritest Ivar Leimus on mõni aasta varem kirjutanud, et “Saksa-Taani ristiretked Eestisse olid kristluse kuulutamise mõttes hiljaks jäänud. Need ei lahendanud mitte usu-, vaid võimuküsimust.”
Teine oluline Euroopa kultuuriruumiga seotuse näitaja on kirjaoskus. Kas eestlased oskasid enne vallutust lugeda-kirjutada? Jah, ning sellele viitavad ka ürikud. 1225. aastast oli Lübecki linn tülis Taaniga ning pöördus kirja teel abipalvega saarlaste poole. “Kirja kasutamine iseloomustab saarlaste diplomaatilise suhtlemise taset. Saarlastel pidi olema mingi võimukeskus, millega välisriik sai suhelda. Ja see keskus pidi olema üleeuroopalisel kultuuritasemel, suhtlemisvõimeline: tundma kirja ja rahvusvahelise suhtlemise keeli,” analüüsib ajaloolane Enn Tarvel. Millist euroopalikku kultuuri saarlased veel vajasid? Mainitud ürik näitab ühtlasi saarlaste märkimisväärset ühiskondliku arengu taset.
Arvan, et eestlased nagu teisedki rahvad vajavad mingi annuse kuulsusrikast ajalugu, millelt tuge leida ja mille üle uhke olla. Ajaloolaste kohus on neile seda võimalusel anda, mitte aga lammutada. Peagi valmiv, ka viikingiaega käsitlev Eesti ajaloo I köide saaks seda teha. Just selle perioodi kohta on viimastel aegadel tehtud olulisi avastusi, mis ilma igasuguse romantikata aitaks tõsta eestlaste eneseuhkust.
Nii olemegi jõudnud kolmanda olulise Euroopaga tiheda seotuse näitajani – majanduseni. Nimelt oli 10.–12. sajandi Eesti arenenud ja rikas piirkond. Ainuüksi mündiaardeid on Eestist leitud kordades rohkem kui ühelgi teisel Läänemere maal sel ajal. “Enamik hõbedat jõudis sihtkohta rahvusvahelise kaubavahetuse tulemusena. Eesti kaubandus oli tollal erakordselt elav ja mahukas ning toimis edukalt tänu tihedale majanduslikule seotusele oma partneritega,” ütleb ajaloolane Mauri Kiudsoo.
Rikkuse tõi Eestisse eelkõige kaubitsemine rauaga, mis oli tollal strateegiline kaup, nii nagu nafta praegu. Saaremaalt ja Virumaalt on nüüdseks leitud mitmeid rauasulatuskohti, ja see on alles algus. Juba praegu saab väita, et Eestist veeti välja tuhandeid tonne rauda ning hõbedat, mida selle eest saadi, saab samuti mõõta tonnides.
Nii et siia saabunud ristisõdijad murdsid sisse lahtisest uksest – eestlastele polnud tundmatud ei ristiusk, kirjaoskus, võõrad keeled, diplomaatia ega rahvusvaheline kaubandus. Või nagu Leimus on kirjutanud: “Lõimusime Euroopaga märksa varem, kui tavaliselt arvatakse – juba kaks sajandit enne Eesti vägivaldset hõlvamist.” Ma arvan, et meil on piisavalt põhjust oma mineviku üle uhkust tunda ja seda tuleb ka kirjasõnas kuulutada.
