Kristjan Haller: Vaene Eesti ei oska oma rikkust hoida
Kuid hoolimata intensiivsest töörügamisest on meie ettevõtete keskmine lisandväärtus ühe töötaja kohta enam kui kolm korda alla Euroopa Liidu keskmise. Akadeemik Urmas Varblase analüüs näitab, et isegi Eesti 15 parima tegevusvaldkonna ühe töötaja keskmine tootlikkus ulatub EL-i kõikide valdkondade keskmisest vaevalt pooleni.
Meil ei ole ühtegi valdkonda, sh isegi mitte kuulsust toonud IT-sektor, kus meie tootlikkus oleks EL-i keskmisel tasemel, rääkimata võrdlusest parimatega. Ja kõike ei saa põhjendada meie turu väiksusega. Kuid Eesti vaesusega samaaegselt peame rääkima ka tema rikkusest.
Hiljuti avaldati ajakirjanduses Eesti pangandussektori eelmise aasta kasum, ümmarguselt 350 miljonit eurot. Pangad said miljon eurot kasumit iga päeva eest. Võrdluseks: 350 miljoni euroga saaks aasta läbi kõikidel tööpäevadel poolele kogu Eesti töötavast rahvast Tartu kesklinna restoranis tasuta päevasuppi ja teisele poolele päevapraadi pakkuda. Arusaadavalt ei propageeri ma selle summa eest supi söömist! Muide, samas suurusjärgus oli mullu Euroopa Liidust saadud toetuste ja Eesti osamakse vahe, 367,7 miljonit eurot.
Maksukulu erineb tuntavalt
Statistika näitab, et valdav osa krediidiasutuste kasumist läheb välispankadele. Eelmise aasta 9 kuu kasumist kuulus neile 98,88 protsenti. Eesti Panga avaldatud Eesti krediidiasutuste kasumi koondaruande järgi oli 2012. aastal kõigi krediidiasutuste tulumaksukulu 6,7 miljonit eurot ehk suhtena maksueelsesse tegevuskasumisse 1,9 protsenti. Eelmisel, 2011. aastal oli tulumaksukulu ainult 2 miljonit eurot ehk 0,4 protsenti.
Loomulikult saab seda põhjendada reservide kogumise ja pankade tugevdamise vajadusega. Miks aga samal ajal käituvad oma kodumaal Eestis asuvate finantsasutuste emafirmad teisiti? Näiteks Swedbanki kui terve korporatsiooni tulumaksukulu oli 2011. aastal 3,669 miljardit Rootsi krooni ehk 20,8 protsenti tegevuskasumist. Selle panusega toetab Swedbank Rootsi riigieelarvet ja ühiskonda.
Samas paistab, et nii pangad kui ka teised ettevõtted töötavad Eestis hästi, isegi keskmisest paremini, sest juhtiva panga näitel moodustas panga Eesti allüksuse osakaal kontserni 2011. aasta koguvaradest ja kohustustest 4,8 protsenti, aga siin teenitud kasumi osakaal oli 10 protsenti. Kui nii, siis meie pangateenuste kõrge maksumuse ning nii palju väiksema intressi põhjendamine meie suurema riskitasemega ja väiksusega seotud suuremate kuludega paneb küll kukalt kratsima. Näiteks oli 2011.aasta üleöödeposiitide aasta keskmine intress Eestis 0,12 protsenti, EL-i tagantpoolt kolmas-neljas tulemus, samal ajal kui EL-i keskmine oli 0,54 ja Rootsi sama näitaja koguni 1,15 protsenti.
Siintoodu ei ole kindlasti mõeldud rünnakuna välispankade vastu. Tänu välispankadele oleme paljud tormid üle elanud, töökohti loonud ning kasulikke investeeringuid teinud ja kõigel sellel on arusaadavalt oma hind. Aga kas see hind on mõistlik? Kas meie regulatsioonid on meie enda elu edendamise seisukohalt optimaalsed?
Pangad ei ole ainsad, mis Eestis väärtusi loovad ja tulu teenivad. Analoogseid andmeid kogu ettevõtlussektori kohta on mõnevõrra raskem statistikast välja lugeda. Kõige üldistatum on Eesti Panga maksebilansi statistika. Sellest nähtub, et välisinvesteeringutelt teenitud tulu oli kokku 1,4 miljardit eurot, millest 760 miljonit jäi reinvesteeringutena Eestisse, dividendidena viidi Eestist välja 459 miljonit eurot ja laenutasuna 65 miljonit eurot.
Kui ettevõtluse ja krediidiasutuste poolt Eestis loodud ja siit välja viidud summasid vaadata, tekib tõsine järelemõtlemise koht. Maksumaksja võiks koguni küsida, kes keda siis summa summarum toetab? Nende arvude esiletoomine ei ole mingilgi määral mõeldud välisfirmade ja välispankade siin tegutsemise kohta kriitikana. Tuleks neid siia rohkem! Küsimus on meie endi tegemistes ja regulatsioonides, tegematajätmistes või rumaluses.
Läheme siit innovatsiooni, teadus- ja arendustegevuse, loodava lisandväärtuse ja spetsialiseerumise juurde. Tihti heidetakse ette meie EL-i keskmisest enam kui kahekordselt väiksemat patentide arvu miljoni elaniku kohta. Vahe põhjamaadega on veel palju suurem. Sama kriitika käib ka teadusasutuste ja ettevõtete vaheliste lepingute arvu ning mahu kohta. Teisalt muutub Tartu ülikooli näitel pilt oluliselt, kui vaadata patentide, teaduslepingute, spinoff-firmade jms arve kasutada oleva miljoni euro kohta.
2010. aasta andmetele toetudes ja võrdluses nii maailma ühe innovaatilisima ülikooli, Massachusettsi tehnikaülikooliga kui ka 71 Euroopa ülikooliga, kes Euroopa teadus- ja tehnoloogiasiirde professionaalide ühenduse (ASTP) küsitlusele vastasid, on meie tulemused nendega võrreldavad, mitmes parameetris kõrgemadki. See on üksiti nii tunnustust vääriv kui ka arusaadav, sest avatud maailmaga konkureerides suheldakse maailmahindade alusel. Suurimat lisandväärtust annavad eelkõige kõrgtehnoloogiaga seotud sektorid, eriti need, kus osaletakse uute tehnoloogiate, seadmete ja meetodite väljatöötamises (loomulikult koostöös selleks kõige paremini sobivate partneritega, mitte tingimata üksi).
Kodumaa eelisseisundis
Kui loodusressursside ja turismi tingimustega ei hiilata ja sellest protsessist kõrvale jäädakse, peab rikkuse suurendamisel leppima arenenud maadest märksa madalama tasuga, pikemate tööpäevade ja veelgi kiiremate liigutustega. Saadakse ju töövahendid turult kõigile võrreldavate hindadega ning peale intensiivsema ja odavama töö tegemise midagi muud lihtsalt üle ei jää.
Olen mitmel korral kokku puutunud olukorraga, kus siinsed või väljaspool tegutsevad välisfirmad ei saa või ei taha kaasata meie teadlasi-insenere teadmusterikaste, seega kõrge lisandväärtusega probleemide lahendamisse. Tihti pole probleem ei hinnas ega kvaliteedis, vaid eelistatakse kõrgema kasumlikkusega tegevust oma koduriigis.
Tundub lausa hädavajalikuna, kui me kõik koos otsustajatega leiaksime võimaluse artiklis juttu olnud sadade miljonite eurode paremaks rakendamiseks just Eestis. Liiga palju on kogunenud mitte just kõige targemaid otsuseid. Paljudes kaasmaalastes võib kirjeldatu tekitada nii käegalöömist, õiglustunnet riivavat „jokitamist” kui ka meeleheidet. Panustaksin nende kivide alt leitavat raha nutikuse tekitamisele ja rakendamisele, selleks sobiva keskkonna koordineeritumale loomisele Eestis. Sellele võiks enamik arengukavu
spetsialiseeruda.
Kui kõrgemad sissetulekud puudutavad eelistatumalt nutikamaid, loomisvõimelisemaid, siis nende siinolekuks vajaliku keskkonna kvaliteet ja nende loodud töökohad puudutavad meid kõiki.
