Rein Taagepera: Vene kodukeelega eestlane? See on nagu Ameerika eestlane
Ma räägin teile lühikese jutu, mis juhtus 52 aasta eest. Olime Marega Prantsusmaal nn vaba Euroopa ülikooli suvekursusel. Seal oli ka Rootsist Ivo Iliste, kes oli sisse elanud rootsi kultuuri, kui toimetas eestikeelset ajakirja. Mina tundsin end eestlasena välismaal, temast aga ei saanud ma aru. Küsisin: kumb ta siis on, eestlane või rootslane? Ivo vastas: ma olen 60% rootslane. Pidas vahet ja lisas: ja 60% eestlane – seega 120% inimene.
Jah, ega rootsi keele ja kultuuri omandamine tal eesti keele oskust ära võtnud!
Meid siin praegu see mõtteviis ei üllata. Siinne ühiskond tarvitab sidekriipsuga silte nagu Estonian-American.
Eestis aga kohtan ikka veel arusaama, et inimene pidavat olema kas venelane või eestlane – ta ei saavat olla mõlemat. No millisesse plindrisse see paneb segaperekonna lapsed? Ja venekeelsete hulgast kuuldub koguni kaebust, et nõue õppida ära eesti keel olevat katse neid ümberrahvustada. Just nagu uut keelt omandades kaoks teise keele oskus ära!
Siin on aeg teiseks jutuks, seekord alles viie aasta eest ja Otepää ligidal. Istun Kääriku metsaülikooli hommikusöögilauas. Kõrval on noorpaar kahe pisikese lapsega. Ajame juttu ja kõik on nagu metsaülikoolis ikka. Ainult et lastega räägivad nad vene keeles ja omavahel samuti, kui on pere asjad, mis minusse ei puutu. Ja teate, mul on tuttav tunne.
Need oleme ju Mare ja mina oma lastega Ameerika keskkonnas. Ameeriklase arvates olen eesti kodukeelega ameeriklane. Tema ei hakka arutama, kas ma sisimas olen rohkem ameeriklane või eestlane.
Vajadus seda endamisi arutada on meie poolel. Tsiteerin üht nooremat inimest: „Tööasjus Eestis käies mõtlen korraks oma elule USA-s. Ilma USA-ta ei oleks ma selline. Ma igatsen oma kodumaad, ma vajan pidevalt seda seiklust – olla Ameerika eestlane, kes päevast päeva kasutab aktiivselt eesti keelt peres ja inglise keelt väljaspool kodu. Mulle tõeliselt meeldib inglise keel.”
Too noorpaar seal Käärikul – mees on luuletaja Igor Kotjuh. Tema eriala Tartu ülikoolis õppides oli eesti keel. Ta luuletab vene keeles ja tõlgib osa oma luulest ise eesti keelde.
Kas ta on venelane või eestlane? Temas on mõlemat.
Ja tegelikult tsiteerisin äsja hoopis teda, kohaldades keelte ja maade nimed. Tsiteerin nüüd täpselt: „Tööasjus Venemaal käies mõtlen korraks oma elule Eestis. Ilma Eestita ei oleks ma selline. Ma igatsen oma kodumaad, ma vajan pidevalt seda seiklust – olla Eesti venelane, kes päevast päeva kasutab aktiivselt vene keelt peres ja eesti keelt väljaspool kodu. Mulle tõeliselt meeldib eesti keel.”
Kui palju on Kotjuhis meid ja meid temas? Kui palju oleme samas tunnete puntras?
Ja ma mõtlen, kas Eesti liigub olukorra poole, kus me inimestele, kes minuga suhtlevad eesti keeles ja oma lastega räägivad vene keeles, mõtleme nagu vene kodukeelega eestlastele või pigem kui venelastele.
Vene kodukeelega eestlane – see väljend võib tekitada võõrastust. Reaalsus aga on, et aja möödudes on üha enamatel venekeelsetel Eestis selline topelt identiteet, kus üks ei välista teist, nii nagu meiesugustel Californias.
