Askur Alas: Islandist, rahvakogust ja Lippmaast
Endel Lippmaa avaldas viimases Eesti Ekspressis seisukohti Islandi ja rahvakogu kohta, mis tunduvad ülekohtused. Võib-olla olid auväärt akadeemikul valed lähteandmed?
Lippmaa väitis, et rahvakogu käivitamisel ei saa Islandit eeskujuks võtta, sest saareriik ei ole edukas. „Nad on ebaõnnestunud kõige tähtsamas asjas, rahanduses, ja riik ei ole suutnud oma rahvast vääriliselt esindada. Rahandus on riigi vereringe ja kui vereringe on vigastatud, siis organism ei ole elujõuline,“ ütles Lippmaa.
Rahandus ja rahvakogu on küll täiesti erinevad asjad, kuid ometigi seotud. Finantskriis lõi Islandit kõige kõvemini. Rahva rahulolematuse tõttu astus valitsus tagasi ja korraldati rahvakogu, kus pandi alus uuele konstitutsioonile. Praegu on riigi majandus korras. Island ei paindunud Briti ja Hollandi nõudmistele erapankade vead suures ulatuses kinni maksta, mis oleks pannud rahva peale ränga maksukoorma, ning äsja andis neile õiguse ka EFTA kohus.
20. sajandi alguses oli Island Euroopa üks mahajäänumatest riikidest. Ammu enam mitte, ja kui Island peaks kriisis olema, siis sellises kriisis ma tahaksingi elada. OECD raporti kohaselt on Island inimeste heaolu poolest riikide edetabeli tipus, Eesti aga lõpus. Keskmine eestlane teenib raporti kohaselt 13 149, islandlane 22 387 dollarit aastas. Eurostati andmeil elas Eestis vaesusriski piiril üle 20% elanikest, Islandil 10%. Islandi sisemajanduse kogutoodang inimese kohta on Eestist umbes 2,5 korda suurem.
„Islandilt ei ole mitte midagi õppida peale vigade, mida ei tohiks korrata,“ ütleb Lippmaa. Äkki siiski oleks midagi õppida, sealhulgas probleemide lahendamist nii finantside kui demokraatia osas.
Mis puudutab „organismi elujõulisust“, siis Eesti statistikaameti andmeil ei taga praegune iibe tasakaal pikemas perspektiivis Eesti rahvastiku püsimist, väljaränne on rekordilisel tasemel ja rahvaarv väheneb. Islandil, vastupidi, rahvaarv suureneb. Islandi statistikaamet prognoosib, et Islandi rahvaarv kasvab 2020. aastaks 7,5% ehk 345 000ni. Islandi iive on positiivne (2,23), Eesti iive negatiivne (1,6).
Finantside korrasolek ei ole kahjuks eestlaste püsimajäämise ainuke garant. Eesti mees elab hea tervise juures kõigest 55, naised 59 aastat, Islandi mees ja naine aga 69 aastat. Vahe on 10-15 aastat.
Kiusatus on veel võrrelda vangistatud inimeste arvu (2008, Eurostat): Eestis 3656, Islandil 115 (!). Kui Islandil elaks sama palju rahvast kui Eestis, peaks vangis istuma 480 inimest. Kummas riigis tegelikult midagi mäda on?
Ja kui Lippmaa võrdleb rahvakogu Vana-Kreeka killukohtuga (mis, oh õudust, „konkureerib riigikoguga“ ja „viib diktatuurini“), siis tundub see eriti ebakohane. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt oli tegemist „savinõukildudega toimetatud rahvahääletusega muistses Ateenas poliitiliselt kahtlaste kodanike pagendamiseks“.
Rahvakogu arutab kodanike poolt esitatud ettepanekuid, millega teatavasti ei nõuta kellegi pagendamist, vaid üritatakse välja sõeluda kodanike eelistust ummikusse jooksnud esindusdemokraatia probleemide lahendamiseks. Rahvakogu ei saa muuta ühtegi seadust ega ürita uusi seadusi sõnastada. Lahendamine, ehk seaduste muutmine, on riigikogu pädevuses.
500 inimest, kes kutsutakse rahvakogule, valitakse juhuslikult, kuid proportsionaalselt nagu uuringufirma küsitluses. Neile tutvustatakse enne Rahvakogu arutatavaid probleeme, ekspertide mõjuhinnanguid, erinevate lahendusvariantide plusse-miinuseid. Nad saavad enda otsused informeeritult kujundada.
Lõpetuseks tuleb nõustuda Lippmaa arvamusega, et mõnikord on „seisukohad, mida avaldab press, sama asjatundmatud nagu teistes riikides sarnastes olukordades“ ja „tegelikud otsused peavad tegema need, kellel on võimalikult palju informatsiooni otsusega kaasnevate probleemide kohta.“
