Miks põhjustavad jutud salaseltside tegevusest meie hinges põnevusjudinat või hirmu, võimetut viha või äkilist tegutsemissoovi – tahtmist mingi üleskutse kirjutada või kedagi represseerida?
Mõnel ehk soovi ühineda salaseltsiga, mis määrab riikide ja rahvaste
saatust. Põhjustavad ükskõik millist reaktsiooni, ainult mitte
ükskõiksust.
Lihtsaim seletus on selline, et siin avaldub
kasvatuse mõju. Põlvkonniti on sisendid olnud erinevad. Keskealised ja
üle selle mäletavad kunagist hitt-sarja “Mirabilia”, mille
populaarseimad raamatud kirjeldasid kõikvõimalike salaorganisatsioonide
tegevust.
Võtke näiteks kõikide ulme- ja fantaasiakirjanduse
fännide iidoli Isaac Asimovi “Asumi”-sari või tema unustamatu “Igaviku
lõpp”. Esimeses tegutseb inimkonna hüvanguks(?) loodud ja aastatuhandeid
kestev ülivarjatud organisatsioon, mis peab ühe tsivilisatsiooni
hävimise järel aitama inimkonna võimalikult kiiresti uuele õitsengule.
Teises manipuleerib inimkonda organisatsioon, kel olemas vahendid ajas
rändamiseks; seegi loodud inimkonna hüvanguks, eesmärgiga vältida juba
eos tarbetud vapustused ning katastroofid.
Sarnast teemat on
arendanud ka kirjanikest vennad Arkadi ja Boriss Strugatski – neil on
teistel planeetidel (need on alaarenenud või vääriti arenenud)
tegutsemas inimkonna õilsad saadikud, “progressoriteks” nimetatud
inimesed, kes osutavad n-ö arenguabi. Salajast, varjatut. Strugatskid
kruvisid oma kirjandusliku tegevuse edenedes lugeja närvi üles
vihjetega, et mõni ülikõrge arengutaseme saavutanud võõras
tsivilisatsioon võib samamoodi sekkuda inimkonna tegemistesse.
Vandenõud kui Nõukogude pärand
Ulme?
Kogu maailmas, eriti aga USAs, on miljoneid inimesi, kes usuvad, et see
ongi tegelikkus. Tulnukad on meie keskel. Kunagine telesari “X-failid”
just selle ulma peal liugu laskiski.
Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist
