Andrei Hvostov: Rohkem vandenõusid, rohkem salaseltse!
Mõnel ehk soovi ühineda salaseltsiga, mis määrab riikide ja rahvaste saatust. Põhjustavad ükskõik millist reaktsiooni, ainult mitte ükskõiksust.
Lihtsaim seletus on selline, et siin avaldub kasvatuse mõju. Põlvkonniti on sisendid olnud erinevad. Keskealised ja üle selle mäletavad kunagist hitt-sarja “Mirabilia”, mille populaarseimad raamatud kirjeldasid kõikvõimalike salaorganisatsioonide tegevust.
Võtke näiteks kõikide ulme- ja fantaasiakirjanduse fännide iidoli Isaac Asimovi “Asumi”-sari või tema unustamatu “Igaviku lõpp”. Esimeses tegutseb inimkonna hüvanguks(?) loodud ja aastatuhandeid kestev ülivarjatud organisatsioon, mis peab ühe tsivilisatsiooni hävimise järel aitama inimkonna võimalikult kiiresti uuele õitsengule. Teises manipuleerib inimkonda organisatsioon, kel olemas vahendid ajas rändamiseks; seegi loodud inimkonna hüvanguks, eesmärgiga vältida juba eos tarbetud vapustused ning katastroofid.
Sarnast teemat on arendanud ka kirjanikest vennad Arkadi ja Boriss Strugatski – neil on teistel planeetidel (need on alaarenenud või vääriti arenenud) tegutsemas inimkonna õilsad saadikud, “progressoriteks” nimetatud inimesed, kes osutavad n-ö arenguabi. Salajast, varjatut. Strugatskid kruvisid oma kirjandusliku tegevuse edenedes lugeja närvi üles vihjetega, et mõni ülikõrge arengutaseme saavutanud võõras tsivilisatsioon võib samamoodi sekkuda inimkonna tegemistesse.
Vandenõud kui Nõukogude pärand
Ulme? Kogu maailmas, eriti aga USAs, on miljoneid inimesi, kes usuvad, et see ongi tegelikkus. Tulnukad on meie keskel. Kunagine telesari “X-failid” just selle ulma peal liugu laskiski.
