Saadik palavast helitihnikust
Siim Nestori intervjuu troopilise psühhedeelia artisti Sun Araw’ga.
Kujutage ette džungli hõngu ja džungli helisid. Padrik. Lämbe, niiske, midagi roomab aeglaselt, midagi kiigub, linnud sirisevad, primaadid huilgavad, putukad põrisevad, midagi ripub vastu nägu ja selle kõige all kõmiseb maapind. Sun Araw ehk Cameron Stallones loob metsikut ja elust pulbitsevat troopikat muusikaga. Palju erinevaid väikseid rütme, kaduvaid, kajavaid ja siis jälle esiletulevaid instrumente, mille südamikus on paks ja aeglane bass.
Viimased aastad on Los Angelesest pärit Stallones olnud üks üleilmse põrandaaluse muusika liikumise liidreid. Põhjalikult filosoofiaga tegelenud, filmi õppinud mehe plaate on ära märgitud ka Areeni aasta albumite tabelites. Teisipäeval, 9. aprillil annab ta kinos Sõprus kontserdi, millega käivitatakse selles saalis süvenemist ja istumist võimaldav kontsertide sari.
Panda Bear rääkis meie lehes, et Animal Collective oli üsna löödud, kui publik pidas nende väga hoolikalt harjutatud kontserte improvisatsiooniks. Kui palju on improvisatsiooni Sun Araw’ laividel?
Mingis mõttes on peaaegu kõik, mis teeme, improviseeritud. Kindla struktuuri sees improviseerimine. Ettevalmistatud osi meil pole, aga igal lool on oma kindel ruum ja reeglid. Ja sellest struktuurist lähtuvalt mängime, mida meeldib. On muidugi ka täielikku improvisatsiooni, alates krabinast. Muusikas huvitab mind just nimelt avastamine, nii et kõik, mis ma mängin, põhineb avastamisel.
Kas sa oled arvutanud, kui palju sa müüksid plaate, kui kõik inimesed, kes käivad su kontsertidel, ostaksid ka su plaadi?
Nope. Pole kunagi mõelnud sellele. Olen niigi õnnega koos, et inimesed üldse mu plaate ostavad. Ja sellest on küll.
Eksperimentaalsed, müra- ja lo-fi-muusikud on massiliselt ümber kolinud tantsumuusikasse ja elektroonikasse. Sa mängid DJna samuti house’i ja diskot. Kas võib juhtuda, et teed varsti sirgjoonelise tantsumuusika albumi?
Ma olen enam-vähem kindel, et seda ma küll ei tee. Ma lihtsalt ei lähene plaadi valmistamisele niiviisi, mulle ei meeldi alustada mingist kindlast algideest. Võrdlemisi tooreid tantsumuusika töötlusi olen ma teinud, inspireerituna Ron Hardy varasest kraamist, muidugi Theo Parrishist ja sellistest dude’idest. Need ilmusid kassetil “Aristocrat P. Child Presents Sun Ark Edits Vol. 1”.
Ma aiman ähmaselt, et kassettidel avaldatav muusika erineb sellest muusikast, mis ilmub albumina, vinüülil või CD-l. Kas seal on erinevus? Kuidas sa otsustad, mis sobib kassetil väljaandmiseks, mis läheb pärisplaadile?
Jah. See toimub intuitiivselt. Aga üldiselt ma saan aru küll, et “see on album” ja “see on kassett”. Kassettide muusika on tavaliselt lõdvem, rohkem “live”, väga sageli on need jämmimiste salvestised, koos sõpradega või siis üksipäini, ja neid saab pidada täiesti iseseisvateks teosteks. Päris albumeid ma lihvin ja hooldan märksa kauem.
Mul on tunne, et sinu kodulinnast Los Angelesest, sealsetelt artistidelt ja plaadifirmadelt, tuleb praegu maailma kõige huvitavamat muusikat. Kas kohapeal on ka tunda, et muusikaelu lokkab?
Loominguliseks tegevuseks on see võrratu koht, selle suhtes ollakse väga heatahtlikult meelestatud. Siin on palju vaimustavaid inimesi, inspireerivaid paiku. Mulle meeldib LA väga.
Aina ilmub artikleid, et kanepi legaalne kättesaadavus on üks põhjus, miks LA muusika õitseb. Võib see nii olla?
Haa. Noh, dõubipead teavad niikuinii, kust kraami saada, olenemata sellest, kui legaalne see parasjagu on. Aga jah, ma tean küll, et mitmele sealsele scene’ile on see kütuseks. Kanep võib loomingulise tegevuse juures üsna kasulik tööriist olla. Kuid siiski on just seal linnas endas midagi erilist, midagi, mis tõmbab ligi ja inspireerib omasoodu.
Mõne aja eest oli su plaadifirma leheküljel teade, et peagi ilmub Sun Araw’ ja Hype Williamsi ühine kassett. Nad on poolenisti Eesti bänd – nii et väga oleks vaja teada, kuhu see lint on jäänud.
Tead, alati kui ma nendega kokku saan, räägime, et peaksime koos midagi tegema. Aga me ei ole veel maha istunud ja seda ära teinud. Ma pole kindel, aga ühel päeval võib see siiski juhtuda.
Räägi palun peagi ilmuvast projekti Celebrate Music Synthesizer Group plaadist. Mis see on?
Selle plaadi lindistasin Rotterdamis, eelmise suve turnee käigus, tolle tuuri Sun Araw Bandi kontsertkoosseisuga, mis nägi välja selline – Butchy Fuego (osaline ka puntides San Gabriel, Boredoms), M. Geddes Gengras ja Tony Lowe (Raw Tings, Skeletons, Zs).
Salvestasime kohas nimega The Worm, seal on täiesti uskumatu maailmaklassi süntesaatorite kollektsioon. Sünt sündi otsas süntees. See on täiesti meelemärkuseta muusika. Väga, väga bugged out.
Underground-muusikud ühendavad oma loomingut aina sagedamini visuaalsega. Antakse välja kummalisi DVDsid, VHSe, nn visuaal-albumeid, tähtsad on projektsioonid kontsertidel. Ka sina liigud selles vallas – kuhu see välja võiks viia?
Sun Araw’ puhul on visuaalne külg minu jaoks väga tähtsal kohal. Kõik plaatide kujundused ja videod olen ise teinud. See on nagu mõni rooliga mäng, saad teatud viisil suunata meeleolu, mida inimesed muusikast saada võiks. Seletad neile vihjamisi, kust see muusika tuleb.
Tänu internetile on ilmselt märksa kergem teha igasugu ambitsioonikaid asju ja see on kõigile hea.
Sa oled suur filmirežissöör Tarkovski austaja. Mis see on, mis sind tema filmides köidab?
See on üks väga-väga pikk armulugu. Ma vist tahaks öelda, et ma armastan tema filmide kulgemist, kiirust, aga sellega ma mõtlen midagi palju rohkemat kui lihtsalt tempo. Justkui keegi tõmbaks kardina eest ja tekib hetk, kus oled osaline teineteise mõistmises, või vähemalt mõistad üht osakest sarnaselt. See on kõige väärtuslikum asi universumis. Ja see on vapustav, kui see juhtub üle meediumite, kontinentide ja aja.
Muusikutee algusaastel tegutses Cameron Stallones ka psühh-rokk-ansamblis Magic Lantern. Ta on välja andnud koostööplaate artistidega The Congos, Eternal Tapestry, Prince Rama, Matthewdavid. Pikalt plaadistas ta LA plaadifirmale Not Not Fun, mis annab praegu välja ka Maria Minerva muusikat.
