Ilu Laose kaoses
Laost ümbritsevate riikide nimekiri on aukartustäratav – idast Vietnam, lõunast Kambodža, läänest Tai, põhjast Hiina ja Myanmar. See teeb Laosest ka ainukese merepiirita riigi Kagu-Aasias ning seega on ebatõenäoline, et tavaturist sinna eksib, sest Aasias puhkamise eelduseks on ju kindlasti ka paradiisirandade olemasolu. Küll aga on Laos kindel sihtkoht väikese eelarvega seiklushimulistele ränduritele, kes soovivad kogeda hoopis teistsugust keskkonda, seejuures laskmata end heidutada kohalikust infrastruktuurist tulenevatest ebamugavustest.
Laos kuulub ÜRO 48 maailma kõige vähem arenenud riigi nimekirja. Pole ka ime – ligikaudu 80% Laose 6miljonilisest elanikkonnast elab maakohtades, kus tegeletakse põhiliselt naturaalmajandusega ehk toodetakse vaid oma pere toitmiseks ning ülejääk müüakse turul väikese vaheltkasuga. Sealjuures on haritavat maad vaid 4%, millest lausa 80% kasutatakse ainult riisikasvatamiseks. Laose rahvustoit ongi spetsiaalne riisisort, mis on levinud sticky rice’i nime all. Kuna see on äärmiselt kleepuv, siis söömiseks tehakse see esmalt näppude vahel paraja suurusega riisipallideks. Tavapärased lisandid on maitsetaimed, aedviljad, vürtsid, ning erilise koha Laose köögis on leidnud ka galanga ja sidrunhein. Rikkamates peredes või pidupäevadel on võimalik nautida ka vürtsikat rooga marineeritud lihast ja kalast.
Laose rahvusjoogiks aga võib pidada maakohtades kohalike elanike poolt pruulitud lao-lao viskit, mille lõplik kangus oleneb valmistajast, kuid kindlasti pole see vähem kui 40 kraadi. See maheda maitsega puskar on tehtud riisi baasil ning omab suurt kasutust ka inimeste igapäevadieedis. Osa laolaste külalislahkusest seisnebki selles, et nii teepervel kui söögikohtades jagada omatehtud vägijooki mööduvate rändurite ning külalistega. Isegi kui inimene pole suurem viskisõber, ei tohiks kunagi keelduda lahkelt pakutavast märjukesest, sest esiteks peavad kohalikud seda äärmiselt ebaviisakaks ning teiseks, selline traditsioon annab suurepärase võimaluse tutvuda nii tähtsa elustiili osaga. Liiter lao-lao’d maksab keskmiselt 1 euro.
Laoses võimul olev kommunistlik režiim avas oma piirid välisilmale 1991. aastal ning turism on sellest ajast peale olnud kasvava tähtsusega. Võrreldes naabritega on riik suhteliselt puutumata jäänud läänelikust kommertslikkusest. Otse vastupidi – Laose reklaamlause on “lihtsalt ilus”, peegeldades rahulikku ja lõõgastunud elustiili. Kellelgi pole kuskile kiiret ning kõik asjad saavad aetud palju rahulikumas tempos, kui keskmine lääne inimene on harjunud. Budistlikud väärtused domineerivad ka inimsuhetes ja näiteks polügaamia kuulub riigi seaduse kohaselt ametlikult kuriteo alla.
Infrastruktuur on Laoses äärmiselt nõrgalt arenenud – raudteevõrgustik on puudulik ning ligikaudu 80% peamistestki teedest on ikka veel asfalteerimata ja üleujutuste ajal sageli raskesti läbitavad või suisa kinni. Seega tuleb olla äärmiselt kannatlik linnadevahelistel käänulistel mägiteedel, kus kohalikud bussijuhid gaasipedaalile armu ei anna. Tähtis transporditee on ka Mekongi jõgi, mida kasutatakse ka kala püüdmiseks, viljasaagi loputamiseks ja elektri tootmiseks.
Mööda Mekongi on võimalik riiki siseneda ka Põhja-Taist ja seda saab teha rahulikus või hulljulges stiilis. Esiteks, “kiire paadiga”, mis on kõigi surmapõlgurite lemmik. “Kiire paat” on tegelikult kanuutaoline asi, mille taha pandud automootor paneb selle Mekogi ettearvamatul veel piisavalt kiiresti liikuma, et pead keerates tekiks tunne, et tuul põse koos silmamunadega kohe minema viib. Seitse tundi kestnud kõrvulukustavast mürast kumisevad kõrvad veel paar päeva hiljemgi. Väikese nõuandena soovitan sihtida paadi eesosa, sest seal saab jalgu sirutada ja uskuge mind, teie põlved on seejärel surmani tänulikud!
Võimalik on võtta ka aeglane paat, millega reis Luang Prabangi võtab aega kuni kaks päeva (ja maksab 40 eurot). Selline reisimisviis on ideaalne, kui soovitakse nautida maastikku ja ööbida Mekongi-äärses külas Bak Bengis, kus elatakse tihtipeale akende ja usteta hüttides, teed on pindamata ning liiklus kaootiline segu jalgratastest, elevantidest, autodest, lastest, kanadest, koertest ja paljust muust. Külades on naeruväärselt odavad hinnad – kahene tuba maksis vaid 150 Tai bahti, mis võrdub 4 euroga, ning hommikul sai paadi peale baguette’i kaasa haarata 1 euro eest. Selline hommikusöögiviis on äärmiselt levinud, kunagine Prantsuse võim on oma jälje jätnud ka toidukultuurile. Muide, võõrkeeltest oskavad laolased sagedamini prantsuse kui inglise keelt.
Populaarseim sõiduvahend on Aasia riikidele omane kolmerattaline tuk-tuk, mis oma välimuselt on midagi mootorratta ja auto vahepealset. Hulljulgemad proovivad Laose kaootilises liikluses ellu jääda ka rollerite ja jalgratastega. Kiiver peab seaduse kohaselt olema ainult juhil, kuid kaassõitjatel on see vaba valik. Nõnda on väga levinud vaatepilt kogu Laoses see, et isal/emal on kiiver, ühel kuni kolmel rolleri peal kaasasõitval lapsel pole peas aga mitte midagi.
Kogu Laose (kui mitte terve Kagu- Aasia) kõige kurikuulsamaks paigaks oli kuni eelmise aasta lõpuni Vang Vieng. Olgugi et linn asub jõeorus, kust avaneb maaliline vaade ümbritsevatele mägedele ja koobastele, ei olnud see põhjus, miks sinna mindi.
Linna põhiatraktsioon viimase seitsme aasta jooksul oli hoopis reegliteta tubing, mille tõttu kaotas elu ainuüksi üle-eelmisel aastal lausa 27 rändurit. See võib olla üks põhjustest, mis sundis Laose valitsust “korda majja lööma”.
Mida tubing endast kujutas? Nam Songi jõe peal asusid baarid, mida oli võimalik külastada lõbustusparkidest tuttavaks saanud tuubides (suur kummirõngas). Kõiki esmasaabujaid tervitati kõigepealt ühe tasuta Lao-Lao viski pitsiga, pärast mida sai soetada paari dollari eest bucket’eid (Aasias laialt levinud värvilised ämbrid, kuhu on kokku segatud palju kanget kohalikku alkoholi, mida on lahjendatud karastusjoogi ja jääga). Peaaegu iga baar pakkus külastajatele “õnnelikke” pitsasid ja “maagilisi” smuutisid, mis sisaldasid marihuaanat, oopiumi ning seeni. Nõnda veedeti aega jõepealsetes baarides juues, süües, “Sõprade” episoode vaadates ning lõbustati ennast eri stiilis ohtlike vettehüpetega. Kõige selle juures ei olnud mitte ühtegi vetelpäästjat, politseinikku või järelevaatajat. Kui maailma valitseksid teismelised, siis sarnaneks see ilmselt Vang Viengis toimunuga!
Laosesse minnes peab kogu aeg olema kotis antiseptik (kuna mustust on palju, tuleb kõhu- ja muude hädade ennetamiseks tihedalt käsi puhastada), kõrge päiksekaitsefaktoriga kreem (sest UV-kiired on halastamatud) ning optimaalselt 40–60% deet’i-sisaldusega sääsetõrjevahend). Malaariaoht on suurem just džunglis ja väheasustatud aladel, kuid jäädes regulaarsele backpacker’i marsruudile, võib Malarone tablette kasutada ka pigem ravival kui preventiivsel eesmärgil. Siinkohal rõhutan asjaolu, et korralik arstiabi on raskesti kättesaadav ja vajaduse korral tuleb selleks minna pealinna Viang chani või naaberriikidesse Taisse või Vietnami, mis tunduvad Laose kõrval kõrgeltarenenud maadena. Ja viimaks, üksi džunglisse ei ole mõtet kolama minna, sest sõdadest on sinna jäänud palju avastamata lõhkekehi.
Kõikidest nendest näpunäidetest kinni pidades on võimalik igapäeva ebamugavusi eemal hoida või vähemasti vähendada ja keskenduda maksimaalsele reisi nautimisele selles imeliselt kontrastses Aasia riigis.
■Kliima: kuiv ja kuum aeg kestab detsembrist aprilli lõpuni, kusjuures kõige palavam on just märtsis ja aprillis, kui temperatuur püsib 35 °C ümber.
■Viisa: EV kodanikule kohustuslik. Seda saab edukalt taotleda piirilt enne riiki sisenemist (30 dollarit).
■Valuuta: ametlik valuuta on Laose kip (10 000 kipi võrdub 1 euro), kuid maksta saab nii USA dollarites kui ka Tai bahtides.
