Andrei Hvostov: Arvamusliidrid
Parandan – miin on kaitsevahend, aga Jaak Allik komistas ründerelva(de)le. Mida venelased on viimase tuhande aasta jooksul nelikümmend korda eestlaste vastu kasutanud.
Ninatarkade õiendused, et alul olid ründajaiks enamasti novgorodlased-pihkvalased ning rünnatava nimeks oli Liivimaa Konföderatsioon, mis ühel hetkel muutus Rootsi kuningriigi provintsiks, langevad kivisele pinnale.
Tuhandeaastane Vene riik on aegade algusest rünnanud tuhandeaastast Eesti riiki. Aamen.
Jätaks muistsed ajad ning meenutaks viimase kaheteistkümnegi aasta sündmusi. 2005. aasta sügisel käis tollane kaitseminister menusaates “Unetus” seletamas enda riigikaitselisi visioone. Otsesaates olid veel mõned külalised: tugeva kehaehitusega venekeelsed jauramid, kes rääkisid mõnuga, kuidas Pihkva dessantdiviis sõidab Eestist üle, ilma et kusagil kordagi komistataks. Kaitseministri suu, mis asus võib-olla mitte nii ilusate, kuid väga tarkade silmade kohal, jäi suletuks.
Riigikaitselistes küsimustes avanes see tollal, nagu praegugi, vaid palgaarmee kiitmiseks.
Kas meenub, millel see põhineb? Samal arutluskäigul, millega üllatas avalikkust Allik. Venemaa ei ründa iial personaalselt ja sihtotstarbeliselt Eesti riiki; peaks see juhtuma, siis vaid suurema konflikti raames. Mis on välistatud, sest me oleme NATOs. Aamen.
Tollane “Unetus” ei põhjustanud vähimatki vastukaja.
See, et Alliku ümber on praegu ulgumas igat karva poliitšaakaleid, seletub sügiseste valimistega.
Ning avaliku arvamuse “pronksiööstumisega”.
Kuidas defineerida mõistet “arvamusliider”? See on keegi (või miski), mis ületab igal juhul uudiskünnise. Näiteks pankur Jaan Männik, kelle üheainsa lause kommenteerimisega tegeldi terve nädal.
Eesti ühiskonna absoluutne arvamusliider on punaarmeelase täitorn. Pruugib sel kusagilt välja ilmuda, kui meie ühiskonda tabab vappekülm, hüsteeria, vabandusnõudmiste tulv, puhtakujuline hullus.
Täitorn vallandab meis Pavlovi refleksi. Me oleme manipuleeritavad. Me oleme “neil” pihus.
