Sinimägedelt supermarketisse
Tiit Aleksejevi debüütnäidend “Leegionärid” mõjub lähedaselt ja usutavalt, leiab Rakvere Teatris Madis Kalmeti lavastust vaadanud Veiko Märka.
“Leegionärid” on žanrilt puhas iiri näidend, kus kogu narratiiv antakse edasi jutustajate ehk storyteller’ite kaudu. Eesti publik on neid lugusid üldiselt armastanud ja nii on tore tõdeda, et nüüd sai ta igasuguste Leenane’i, Connemara, Inishmaani ja muude ähmaste ja kahtlaste kohanimede kõrvale täiesti tajutavad ja omased Sinimäed. “Valgust ei ole. Pimedust ei ole. Kogu aeg mingi videvik,” ütleb üks kolmest Sinimägede lahingutes 1944. aasta hilissuvel hukkunud leegionärist teistele, kui nad asjatult unustuse jõe Charoni kaldal ülepääsu ja hingerahu saabumist ootavad. See väide on üldistus kogu Eesti lähiajalookäsitlusele, nii ametlikule kui rahvalikule.
Kuigi formaalselt on näidendi keskmes kolm Eesti Leegioni noorsõdurit, siis vaimselt ja emotsionaalselt tõuseb sinna hoopis Einar – ühe leegionäri (Andrei) noorem vend, kes on lahingute toimumise ajal siiski juba paras rüblik. Ja kuna leegionäride liin on ära jagatud kolme mehe vahel, Tarvo Sõmer aga peab kogu nende ränkraske päranduse üksi oma titaaniõlgadel tänapäeva vedama, siis tõuseb just Einar kõige põnevamaks ja mitmepalgelisemaks tegelaseks. Ega umbes 20aastaselt hukkunud noormeeste silmaring ja kogemused saagi ju 75 eluaasta kandis paljunäinud maaparandaja omaga konkureerida.