Hans H. Luik: Kas T.H.Ilves ütles "neeger" või "idamaine džentelmen"?
See jutt tuleb siiras, ent mürgine. Mürgine seetõttu, et hinges on ebakindlus majanduse tuleviku suhtes, riigijuhid aga teevad ülespuhutud avaldusi, nagu teaksid mingit tõe valemit. Näiteks Toomas Hendrik Ilvese säutsuv debatt Paul Krugmaniga tuleb nüüd, aasta hiljem, uuesti üles võtta.
Võib-olla on õigus hoopis Krugmanil. Ilma uute rahasüstideta töökohti Euroopasse ei teki. Barroso ja rahandusvolinik Olli Rehn liiguvad juba Krugmani leeri. Ka Jürgen Ligi peaks selgitama, miks ta Soomet rumalaks pidas, kui Soome otsustas endale Kreekas laenutagatisi nõuda ja loobus Kreeka võlakirjade kasumist. Ligi ise loobus äsja ka Eesti nimel sellest kasumist.
Esmalt väike filoloogiline meelelahutus.
Aasta tagasi, 5. juuni hilisõhtul puhkes kahe 1953. aastal sündinud kahuri vahel tulevahetus. President Ilves oli Riias saabunud hotelli, ja ehk isegi diplomaatilisel vastuvõtul veidi Lati Paci manustanud, sest põrutas nobelist Paul Krugmanile Twitteris kl. 20.57: "Kirjutagem aga asjadest, millest me midagi ei tea & olgem üleolevad, ülbed ja patroneerivad: after all, they`re just wogs." (Lõppude lõpuks on nemad ju ainult mingid pilusilmad. Jana Linnarti tõlge).
Stopp. Mis pilusilmad? Miks peaks Valgevene juutide perekonnast pärit Krugman arvama, et baltlased on pilusilmad? President Ilves kasutas oma New Jersey inglise keeles sõna "wog", mida Tallinna Inglise kolledzis ei pruugita.
Õnneks elab Tallinnas mustanahaline kirjamees Abdul Turay, kes oma raamatus "Väike valge riik" aitab meil meie presidenti mõista. "Wog tuleb sõnast Gollywogg, 19. sajandi lõpust pärit Ameerika neegrinukust, mis on Ühendkuningriigis ja vahel ka USA-s halvustav väljend mustanahalise kohta." Ühesõnaga, midagi ENSV ajal Teguris toodetud 10-kopikalise neegrinuku taolist.
Wikipeediast leiame veel, et "wog" võib briti slängis tähenda ka "Westernised Oriental Gentleman", Austraalia inglise keeles aga hoopis äärelinnas elavaid tumedapäiseid Vahemere tüüpe - kreeklasi, jugosid, liibanonlasi jne. Küll kasutab president avara tähendusega sõnu!
Abdul Turay selgitab ka, miks Ilves nii närvi läks: "Kujutan ette, et 1960-ndate väikelinnas üles kasvades tuli Ilvesel aeg-ajalt ära kannatada ni mõnigi halvustav märkus oma tausta kohta. Sellepärast tunneb ta halvustava, näiliselt läänelikult armuliku ja varjatult rassistliku märkuse ära miili kauguselt, kõnealusel juhul 8000 kilomeetri kauguselt, mis on vahemaa Princetoni ja Riia vahel, kus president tol hetkel viibis."
Ent neeger, kreeklane või pilusilm - tegelikult haukus Ilves vale puu all. Pole sugugi kindel, et Krugman "ei tea, millest kirjutab". Võib väga hästi juhtuda, et ka Eestit hakkab puudutama suure Euroopa turu jahtumine kasinusmeetmete tõttu. Krugman kirjutas, et kasinusmeetmetega "saab riikidest teha kõnnumaa, kuid mitte majandust käima lüüa."
Möödunud nädalal pidi Euroopa rahandusvolinik Olli Rehn tunnistama: kolm aastat Saksamaa poolt pealesurutud kokkuhoiupoliitikat pole aidanud. Komisjoni uue prognoosi järgi langeb euroala majandus tänavu 0,4%. Järeldus - inimeste ja väikeettevõtjate kätte tuleb anda rohkem raha. Euroopa Keskpank tekitab olukorra, kus kommertspangad ei saa enam raha keskpanga arvel hoida, vaid on sunnitud raha klientidele laenama. Võlad suurenevad ka riikidel: Lubatud 60%-se riigivõla asemel on Küprosel, Portugalil , Itaalial, Iiril ja Kreekal üle 120% riigieelarvest võlana kaelas. Ühesõnaga, riikidel on kurguni võlga, tööpuudus peedistab eriti just noori, aga ilma inflatsioonita ei teki päästvat tarbimist ega tootmist!
Tööpuudust peab Krugman kõige hullemaks nuhtluseks, võlad tõusku kasvõi 200 %-ni riigieelarvest - nagu Jaapanis - ent majandus tuleb käima saada. Tema lemmikfraas on "deficit spending".
Meie president ja peaminister võiksid hoopis oma rahvast tarbima julgustada. Ostma Eesti kaupa ja tellima ehitusteenust ning eesti ajalehti. Eestlastel on enneolematult palju seisvat raha säästude näol, üle 5 miljardi euro, ja just nende säästude pihta lööb tulevikus inflatsioon. Ka Eesti pensionifonde tuleks ajutiselt suunata kohalikku majandust ergutama. Seisev raha võetakse eestlastelt euro inflatsiooni kaudu lihtsalt ära.
Püksirihma soovitasid Euroopal lõdvemale lasta nii USA (kes ilmselt samuti valmistub järjekordselt raha trükkima, ja ei tahaks seda teha üksi) kui IMF. Juba trükibki Euroopa Keskpank raha, ja nagu nägime, ei teki sealjuures riikidevahelist pangandusinspektsiooni, mis pidi olema keskpanga võlakirjaostude üks tingimus. Me ei saagi teada, mis tegelikult toimub Vahemeremaade pankade bilanssides ja kuipalju Vahemere bluffi sisaldub Saksamaa landesbank`ides.
Nii et Krugman ruulib - lihtsalt meie president THI-l on teinekord sõnad liiga lõdvalt käes. Võtkem näiteks täpselt kahe aasta tagune presidendi üllatav fraas Kadrioru trepilt: eurotsoon ei ole kriisis!
Küllap euro ikka ka kahe aasta eest kriisis oli, ega`s Eesti Pank ja Eesti valitsus muidu hakanud Kreeka võlga kokku ostma. Valitsused kulutasid üle jõu, oli tookord juba selge. Eestist lahkudes hakkas Juncker samuti kohe krahhist ja kriisist rääkima.
Sinna juurde - mis mind jälle mürgiseks teeb - hooples meie rahandusminister Ligi, et Kreeka eelarve "defitsiidi normijõudmise aeg on 2013 või 2014". "Normijõudmine" tähendab, et riigieelarve katmisest ei jää riigil puudu üle kolme protsendi. Mullu jäi Kreekal aga puudu üle 10%, ja kuna minu oletus on sama hea kui Jürgen Ligi oma, siis pakun, et Kreeka jõuab normi piiridesse siis, kui Jürgen Ligi pensioneerub.
Kes viitsib, kuulake seda Kuku raadios Janek Lutsu poolt juhitud Vastasseisu saadet 2011. aastast. Kogu saate vältel tögab rahandusminister õppejõud Viljar Veebelit, kes ei jaga Ligi optimismi Kreeka suhtes. 18-ndal minutil kinnitab Ligi, et tal on saates koguni kaasas paberid, kinnitamaks, et aastaks 2013 ( täna!) on Kreeka riigirahandus normis. Saates ta neid ilmutuslikke dokumente lauale ei võta. Ja kas tasubki kõiksugu Vahemere pabereid usaldada. Hispaanias näiteks hindasid samad audiitorfirmad samu pankasid aastase vahega, ja kasumist sai miljardite eurode sügavune auk. Ootamas luterlike eurooplaste, ka meie, raha.
Lõpetuseks. Kas meie tipp-poliitikud tahavad halba? Ei usu. Arvan koguni, et hakkame Ligi veel taga igatsema, kui Sven Mikser oma rahapoliitikat näitama pääseb. Ka Ligi ülbus ei ole mulle isiklikult probleemiks, sest mingil määral on tegu meie põlvkonna nakkusega. Iroonia oligi sovjeediaja üks väheseid vabadusi. Pigem ülbitseksin Ligile vastu: maksin eelmise aasta tulumaksuna riigieelarvesse 82 000 eurot. Palju või vähe, ent selle eest ootaksin, et kõrged riigiametnikud ei jutlustaks dogmasid, vaid arutaksid KÕIKI võimalusti stagnatsioonist väljuda.
Kõigepealt, ärgu sattugu liiga hoogu, vaieldes Tartu või ka New Yorgi teoreetikutega. Nii satutakse kaitsma tont teab mida. Kui ikka on olemas teooria, et kulusid kokku hoides suudetakse töökohti luua, siis kaitske seda Euroopas Olli Rehni, Barroso ja Mario Draghi ees. Sest nemad kuhjavad praegu inflatsioonilõket.
Inflatsioon tähendab, et Eesti riik saab vägisi omandatud võlakirjade eest tagasi vähem, kui sinna panime. Pensionifondidesse jääb vähem, kui sinna panime. Säästuarvele samuti. Selle vastu on tarvis elanikke hoiatada - me oleme selles jamas koos. (Kuigi, tõtt-öelda, inflatsioonist oleks ka võitjaid. Niisugusi, nagu siinkirjutaja, kelle võlad inflatsioon aitaks kinni maksta.)
Jama on majas, vanad nipid ei aidanud. Paremat ideed kui kasinus meil pole. Ent väikeriigi kasinus ei aita tingimata Hispaania ja Prantsusmaa taolisi majandusi käima. On tarvis paremat ideed. Võib-olla Viljar Veebeli, võib-olla Krugmani, võib-olla veel mõne -manni oma. Ärgem loopigem sõnu, see pole eestlaslik.
