R-Hooldus oli natuke hiljem. Te sellest firmast mäletate midagi?

Ei mäleta. Eks ma kuidagi sattusin sinna. Ega ma ju ei mäleta kõiki asutusi, mida ma juhtinud olen. Sõbrad räägivad, et kunagi juhtisin ma isegi Eesti ametiühinguid. Ma ise ei tea sellest midagi, aga ju siis oli.

Aga kui te ei mäleta, siis miks te Äripäeva ajakirjaniku eest ära jooksite?

See on hoopis teine lugu. Nägin mina, et kena tšikk vaatab mind suurte silmadega ja räägib mingit segast juttu R-Hooldusest. Ma arvasin, et see on järjekordne vanalinna noorte-lounge, nagu Must Puudel, Paar Veini, Butterfly Lounge või Sinilind, ja tüdruk tahab mind kohvitama kutsuda. Kuna mu naine on aga kõik sellised naljad karmilt ära keelanud, siis ma paningi plehku.

Teie kehv mälu paneb imestama kõiki, keda te vaimustasite Mnemoturniiri juhina. Kuidas sai juhtida mälumängu, kui ise midagi ei mäleta?

Aga mul olid nii küsimused kui vastused paberil kirjas. Vaatasin minagi, kuidas Hardi Tiidus ja teised nikastasid end ära, et meenutada Katariina II kõiki armukesi kronoloogilises järjekorras. Hale hakkas vaesekestest.

Kuidas te Euroopa Komisjoni asepresi dendina hakkama saate, kui mälu nii kehv on?

Ega mu mälu pole üldse kehv, see on väga täpne vastavalt kas viie või kümne aastani, sõltuvalt sellest, millal mingid teod karistusseadustiku kohaselt aeguvad. Peale aegumistähtaega kukkumist võid kõik kohe ära unustada.

Aga seda ju ikka mäletate, et olete oma allkirja andnud Eesti kroonidele?

Kuule jah, oli kunagi selline valuuta. Tütar näitas sajakroonist ja ütles, et minu allkiri on peal. Ma alguses ei uskunud, aga siis kontrollisin järele ja oli tõesti minu allkiri.

Aga ma hea meelega sellest pikemalt ei räägiks, elu on õpetanud, et igast allkirjast võib jama tulla.

Kranaadi poliitikatoimetus