Peeter Vihma: Hipster – elav laip
Kuid hipster, sürrealistlik igavene mässaja, džässi kuulav ja teed joov eskapist, sündis surnult, sest juba selles esmaanalüüsis kuulutas Broyard hipsteri hukkunuks ja tasalülitatuks ülistuse kaudu, mille ühiskonna tundlikum element talle suunas.
Kuidas saab miski, mis on surnult sündinud, 65 aastat hiljem endiselt elus olla? Mida saab selline zombi meile öelda meie aja ja meie endi kohta? Miks ta ei sure?
Kes ta on, see Eesti hipster?
Ta ei pea ennast hipsteriks või peab oma hipsterlust tühiseks, ent on vähemalt korra mõelnud sellele, mis küll ühendab hipstereid peale ruuduliste sallide, sarvraamidega prillide, jalgrataste ja kitsaste teksade.
(Ta on hipsteri-raamatutest, hipsteri-ajakirjadest ja hipsteri-blogidest tulutult otsinud ja vastuse asemel teada saanud mõne uue nipi, mida hipsterid kasutavad, ning kasutab seda nüüd ise ettevaatlikult, ent oskuslikult.)
Ta tahaks olla radikaalne ja ehk mässatagi, ent teab, et maailmas kukkusid radikaalsus ja mäss läbi igal kümnendil alates 1960ndatest, igal kümnendil üha madalamalt ja valutumalt, igal kümnendil üha kiiremini kaubanduse ja meedia poolt neelatuna ja välja sülitatuna. Nii ta teabki, et kaubanduse ja meedia käest ei ole pääsu. Tegija on edukas, edukas on professionaalne ja professionaalne on populaarne. Eestis võis mässaja olla vahest 1990ndatel, aga kes seda aega enam mäletab. Pealegi, me oleme ju vabad.
Ta peab ülimaks loomingulist tööd, aga ei tema ega ka keegi teine ei usu enam geeniustesse, kes loovad muusade või pealetuleva vaimu armust. Looming on ennekõike töö ja pingutus. Seepärast ta teab, et pole häbiasi luua raha pärast.Üürihinnad on ju kõigile teada. Kuid siis töötab ta kõrvalt freelancer’ina naftafirmadele ja ravimifirmadele ja tunneb sellepärast irooniaga segatud piinlikkust.
Ta on veendunud, et kui talle meeldib see, mida ta teeb, siis meeldib see veel kellelegi maailmas. Konkurents on tihe ja ainuke viis mitte vigu teha on liikuda uues suunas. Õnneks pole ka kuhugi kiiret, sest otsinguline noorus kestab kuni neljakümnendate eluaastateni. Sildistamisse usub ta ainult siis, kui see lähtub faktidest.
Ta teab, et ekstrafunktsionaalsed* omadused on tema töös sama olulised kui funktsionaalsed. Ta ei tea, kes blufib, ja kadestab neid, kes ei blufi. Oma tööst rääkides alustab ta rehmates “ah, tead …” ja tunneb ennast ebamugavalt ja haavatavalt, mida kompenseerib jaheduse ja distantseeritusega.
Ta eelistab kantiaanlikku esteetikat, mida oma seltskonnaga arutada, kuid otsib uut siirust, ausust, lihtsust, aga uussiirus, uusausus ja uuslihtsus toovad vaid hetkelist leevendust. Tema ajakirju ja tekste loevad ta sõbrad ja ta loeb oma sõprade ajakirju ja tekste ja vahel ta ei teagi, kumb oli varem, sõbrad või tekstid.
Ta osales ACTA-vastasel ja valeliku poliitika vastasel demonstratsioonil. Ta kirjutab alla petitsioonidele. Teda pole kunagi arreteeritud, kuid liiklustrahvide maksmisest ta ei pääse.
Tal on vähemalt üks venelasest sõber, kellest ta räägib kui “ühest oma venelasest sõbrast”.
Ta püüab üldiselt olla inimeste vastu kena, aga teab, kellel tema sõpradest on kõige rohkem Facebooki-sõpru, kes saab rohkem palka või kellel on rohkem vaba aega. Kuskil on alati pidu, kus ta oleks võinud olla, seepärast valib ta hoolega.
Ta peab kollektiivset eluviisi lahenduseks võõrandumisele, aga ei tunne enamikku oma maja elanikke. Mitte sellepärast, et ta ei tunneks huvi, vaid sellepärast, et tööd on nii palju ja lihtsalt ei jõua kõigiga rääkida.
Ta käib turul, kasvatab ürte ja vahel mõtleb maale kolimisest, aga sõidab talvel võimalust mööda Hispaaniasse.
Ta on eksistentsialist või spirituaalne, ent mitte religioosne.
Ta teab, et ego on hea, aga superego on parem, sest see on vältimatu.
Tema arvates on vuntsid ok. Ka nokkmüts on ok.
Tema lemmikriigid on Šveits, Holland, Taani ja Tai.
Tema lemmikfilosoof on Slavoj Žižek.
Tema lemmiklaulja oli aasta tagasi tundmatu.
Tema lemmiktelefon oli viis aastat tagasi utoopia.
Ta on Eesti otsetee postmodernismi, mis on alates 1980ndatest korraga nii endiselt kehtiv kui ka täiesti kasutu, ja olles kohale jõudnud, ei tea ta, mida peale hakata. Kohelejõudmise traumat unustada on väga raske ja paranemine tundub võimatu, vähemalt ühtegi näidet edukast paranemisest ta ei tea või ei usu.
Ta mõistab, et ta elu on produktsioon ja tema on produkt, ent ta elab maailmas, kus tooraine – uudsus, tähendus, emotsioon – on defitsiit. Mõistmisest tekkinud pinget loodab ta maandada ostlemise, alkoholi, narkootikumide, pereloomise, kalalkäimise või kõigega korraga, kuid needki ei aita, sest ka nende tegemiseks on õige viis.
Ta aimab, et tegelikult piisaks talle üsna vähesest, kuid ta otsustab edasi võidelda, sest võitjale osaks saav auhind tundub suur.
Ta on natuke nagu mina ja sina.
* Ekstrafunktsionaalsed on need omadused, mida tööülesannete jaoks otseselt vaja ei lähe. Enamikul juhtudest on need seotud suhtlemisega: riietus, kehakeel, teatud ajakirjade lugemine, teatud filmide ja muusika tundmine jms.
Peeter Vihma on sotsioloog ja dokumentalist.
