Ma olin kunagi eelmisel sajandil Maltal käinud. Need olid ajad, kui eestlased reisisid, kodumaine suitsuvorstilatt kohvris ja vähesed dollarid niiskesse rusikasse pitsitatult taskus. Meenub, et keset Eesti igavest sügistalve maanduda õitsval Vahemere saarel polnud sugugi paha. Mu silme ees hakkasid keerlema liivakivikollased ja lasuriitsinised rõngad – jumal on seda saart luues vaid nende kahe värviga piirdunud. Muhu-suurune saar on kaetud liivakarva majade, kirikute (365) ja merekindlustega ning samas toonis teeäärsete kuivanud kõrrepõldudega, mis põrkavad kokku vahutava merega. Saarel pole laugeid liivarandu, niisiis pritsib Vahemeri vastu kõrgeid kaljusid – vaatepilt, millest turistide fotoaparaadid iialgi ei väsi.

Meid võeti Maltaga ühel aastal euroliitu. Kurikuulus Malta Ordu ei asu juba 180 aastat Maltal, vaid Roomas. Paar aastat tagasi tekitas Maltat esindanud eurolaulja furoori oma korpulentsusega. Kätt südamele pannes: muud ma Maltast ei teadnud. Viskasin hambaharja ja plätud kotti ja Riias ma juba olingi.

Loe edasi Ekspressi tasulisest versioonist

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega