Ma olin kunagi eelmisel sajandil Maltal käinud. Need olid ajad, kui
eestlased reisisid, kodumaine suitsuvorstilatt kohvris ja vähesed
dollarid niiskesse rusikasse pitsitatult taskus. Meenub, et keset Eesti
igavest sügistalve maanduda õitsval Vahemere saarel polnud sugugi paha.
Mu silme ees hakkasid keerlema liivakivikollased ja lasuriitsinised
rõngad – jumal on seda saart luues vaid nende kahe värviga piirdunud.
Muhu-suurune saar on kaetud liivakarva majade, kirikute (365) ja
merekindlustega ning samas toonis teeäärsete kuivanud kõrrepõldudega,
mis põrkavad kokku vahutava merega. Saarel pole laugeid liivarandu,
niisiis pritsib Vahemeri vastu kõrgeid kaljusid – vaatepilt, millest
turistide fotoaparaadid iialgi ei väsi.
Meid võeti Maltaga
ühel aastal euroliitu. Kurikuulus Malta Ordu ei asu juba 180 aastat
Maltal, vaid Roomas. Paar aastat tagasi tekitas Maltat esindanud
eurolaulja furoori oma korpulentsusega. Kätt südamele pannes: muud ma
Maltast ei teadnud. Viskasin hambaharja ja plätud kotti ja Riias ma juba
olingi.
