Läbi rahutu Bangladeshi
India läänenaaber võib olla vaene, kuid kes läheb otsima tiigrijälgi, kalakarrit, iidseid jõeaurikuid ja ehk ka paari läbi õhu vihisevat kivi, ei pea pettuma. Tekst ja pildid Eeva Kaun.
Reisikirjanik Paul Theroux on kirjutanud, et krooniline reisija on edev, kultuure ja inimesi sildistav patoloogiline valevorst, kelle suurim hirm ei ole malaaria, salapolitsei või mõni kahtlane nõiatohter, vaid kohtumine teise samasuguse reisijaga. Mida kauem ma maailmas rändan, seda rohkem tunnen härra Theroux’ sõnades ära iseennast. Kaasreisijate nägemine põhjustab mul nahalöövet ja silmade tõmblust ning kui kaasreisijad kannatavad kõhulahtisuse all, on minul kõht kinni. Ja kuna maailmas on üha vähem riike, kuhu selliseid sümptomeid põhjustavad inidiviidid ei tuleks, siis ma otsustasin pageda Bangladeshi. Sest olgem ausad, milline normaalne inimene läheks Bangladeshi? Maailma ühte kõige ülerahvastatumasse riiki, kus tihti toimuvad streigid ning tänavarahutused, kus vabrikutööline teenib 0.24 eurot tunnis ja mille Lonely Planet on nii kahtlaselt õhuke, et paneb muretsema, kas selles riigis on üldse hotelle, restorane ja vaatamisväärsusi, mida külastada.
Ma sisenesin Bangladeshi tagauksest. Oli üleriikliku streigi ehk harta esimene päev. Tolmusel Benapole külatänaval puudus streigi tõttu bussiühendus maailmaga. Külaelanikud olid hüljanud oma tööpostid ja sõitnud öise rongiga pealinna miitingule. Asulas polnud mitte ühtegi avatud chai-putkat, mitte ainsatki lahti olevat söögikohta ja küla ainus külmik, kus oleks saanud hoida kosutavat jäätist, oli katki läinud mitme aasta eest. Mootorrattalaadne asjandus, mille taha oli keegi tarkpea kinnitanud käru ja kärusse puupingid, vedas reisijaid lähimasse linna. Mida minut edasi, seda enam hakkas Bangladesh tunduma kui India vaene sugulane. “Me oleme vaesed, kuid meie kultuur on rikas,” seletas mulle külmkapiomaniku onupoeg mister Muzahed, Indias elav Bangladeshi ärimees, kes oli korraks Bangladeshi oma sugulastele külla tulnud. Kui ma mister Muzahedilt küsisin, miks ta siis oma juured oli hüljanud, põhjendas mister Muzahed lühidalt ja loogiliselt: “ma ei oska ujuda.” Ujumisoskus pidavat olema tähtis riigis, kus 80% maapinnast on pidevas üleujutusohus.
