Vahur Afanasjev: Kaks jalgratast ja mootorsaag
Kultuurkapital muudkui maksab, lisaks preemiad. Kas tõesti on Oksanen, rääkimata Nobelist, tulemata laiskuse tõttu? Üks asjatundja sel teemal on Mikk Salu Postimehest. Kutsusin teda Tartu NAKi suveseminarile rääkima. Ei tulnud. Nõnda uurisin kolleegidelt ise, millest ja kui hästi nad elavad.
Vastas üle kolmekümne kirjaniku. Ja avameelselt, sest ladusin ka oma eluolu lagedale. Et töötan raamatukogu pressijubinana, nüüd poole kohaga, ülejäänud toss läheb kitarriefekte loovasse idufirmasse. Varem sain tervet keskmist palka, nüüd poolt. Kolm sotti tiksub väljarenditud korterist. Pole niisiis viga. Sain isegi luulekogu üle mitme aja kokku panna. Romaan on pooleli. Stippi ei saa.
Mõnus stipielu ongi müüt nagu rasvane elu pensi peal … Neljasotist stippi saab vähem kui kolmandik vastanud kirjanikest. Kuigi mainiti ka honorare, toob leiva kirjaniku lauale palgatöö. Tõlgitakse, toimetatakse, mitu õpetab ülikoolis. Renditulu saab peale minu üks inimene ja ka vaid paarsada eurot. Tähtsad tuluallikad on pension, töötuhüvitis ja muidugi abikaasa. Sama palju kui abikaasa toetatuid on abikaasa toetajaid. Tuleb ette pisikesi pärandusi, säästudest elamist ja asjade müümist.
Ei ole kirjanik poputatud imeloom ega ka ühiskonna põhjakiht. Keskmine palk või veidi vähem. Seriaalikirjutamisega omajagu alla keskmise teeniv Aidi Vallik nendib, et range eelarve järgi majandades tulevad nad abikaasaga toime.
Contra aga paljastab, et mõnel kuul õnnestub lausa riigikogulaseväärset palka saada, aga mõni kuu jääb isegi alla miinimumi. Ta loeb üles üheksa rahaallikat nagu Hunt Kriimsilmal. Stipi, teletöö, esinemiste ja autoritasude järel tuleb talutöö. “No see on rohkem käibe tekitamine ja eluviis, et ei oska maal ilma loomadeta hakkama saada.”
Torkab silma vastanute optimism. “Hästi elan,” kinnitab Andrei Hvostov, kes saab veits peale poole keskmise palga, pluss honorarid artiklitelt ja raamatutelt. “On kaks jalgratast ja Husqvarna mootorsaag. Riided leiab kaltsukast. Sain vaeste kirjanike majja elamise, mille eest eriti nagu ei peagi maksma.”
“Elan nii kuradi hästi, et vahel tuleb nutt peale,” sekundeerib Hvostovile lastekirjanik, trummar ja veebisepp Heiki Vilep. “Nagu vabakutselistel ikka – kui on, siis pummeldan, kui pole, siis jagan kümme pelmeeni seitsme peale … ” Ehk nagu selgitab luuletajast prosaist Peeter Sauter: “Raha oli ka siis kogu aeg otsas, kui veel tööl käisin. Aga vaba aega on nüüd rohkem. Hea ja halb olemine on kõikunud kogu aeg, aga see pole sõltund niipalju rahast.”
Mihkel Mutt raporteerib, et elab Loomingu peatoimetaja palgast, mis on natuke rohkem kui Eesti keskmine, ja kolumnide kirjutamisest. Siit-sealt kukkuvat aeg-ajalt honorare. “Elame abikaasaga suhteliselt kasinalt, käime palju jala, meile meeldib ise kodus süüa teha. Mõnuainetest kulutame vaid espressole,” avab Mutt õnne valemi.
Reklaami- ja pildisepistajast poeet Asko Künnap väidab, et raha rahaks, kuid kirjutamine ja lugemine on need, mis annavad heaolule selle õige kvaliteedi. Kuid elujaatuse kvintessents on luuletaja Ave Alavainu lookene: “Kord, kui lapsed väikesed ja mu ema juba pensionil oli, vaatas ta mulle ahastavate silmadega otsa ja küsis: “Kallis laps, millest sa elad?” “Peamiselt väljaminekutest!” hõiskasin vastuseks.”
Lastekirjanikuna tuntud Mika Keränen elab soome keele õpetamisest. “Elan hästi, kuna Tartus on palju rahvast, kes tahavad soome keele selgeks saada. Aga ega ma siin ei kopitaks, kui ma ei usuks, et kunagi saan pühenduda loomingule.”
Töid ja tegemisi on kirjanikel seinast seina. Paljudesse keeltesse aina tõlgitav Mari Saat õpetab tehnikaülikoolis ärieetikat. “Kui saan juurde veel pensioni ja Kulka stipendiumi, siis tuleb eluga enam-vähem välja, aga mitte nii, et saaks muretult hambaid ravida või mõelda kodus remondi tegemisele …”
Andrus Kivirähk on Päevalehe kolumnist, lisaks teeb Mart Juurega raadiosaadet “Rahva Oma Kaitse”. “Noh, ja lisaks kõik see, millest kirjanikud ikka elavad,” selgitab Kivirähk. “Mingi protsent raamatute müügist, mingi protsent teatris mängitavate näitemängude piletitulust, lisaks aeg-ajalt kaastööd ajakirjadele, nagu Täheke ja Looming.”
Peep Ilmet, kelle püsisissetuleku moodustab 261eurone pension, lubab ükskord kirja panna kõik need tööd, mida on tulnud elushoidmiseks teha. “See nimekiri saab pikk,” hoiatab Ilmet.
Kirjandusliku tegevuse pärispalk, honorar, on Eestis õnnetuke. Sirje Kiin loetleb: “Underi talveluule kogu koostamise ja eessõna kirjutamise eest sain jaanuaris ühekordse honorari 270 eurot, Koolibri kirjastuse töövihikus ilmunud artikli eest sain veebruaris 40 eurot, Underi sünniaastapäeva seminaril peetud ettekande eest sain aprillis 79 eurot. Mullu ajakirjas Elukiri ilmunud 12 kolumni eest sain aastal 2012 kokku 600 eurot. Underi monograafiat uurisin-kirjutasin 20 aastat, honorar oli ühe aasta Eesti keskmine palk.”
Kirjandusest tulusam on muidugi teha muud. Vastanute seas on kaks tundmatuks jääda soovivat ettevõtjat-keskmikku. Mitte FIEkest-vaenekest või väikest nikerdajat, vaid üle kümne töötaja käsutajat. Kirjanikud-ettevõtjad kinnitavad kui ühest suust, et elavad kuradi hästi. Üks tunnistab, et teenib 80 ja 120 tuhande euro vahel aastas. Kiire otsing raamatukogude kataloogis ESTER näitab, et kummalgi on ilmunud vaid raamat või paar – nii et õnn pole paljudele siiski kirjanduses.
Olukorra võtab üsnagi kurjalt kokku Mika Keränen. “Tänane süsteem on haige ja see haigus võib tappa Eesti kirjanduse,” hoiatab ta. Kui hästi hinnang paika peab, ei tea, ent tõesti – Oksanen ja muudki soome autorid on ilmakuulsaks saanud siiski Soome riigi toega. Keränen teab, kust kirjandusele raha leida: “Võiks alustada kaitsekulutustest.Üks kirjanik kaitseb me riiki rohkem kui kümme hävituslennukit kokku.”
Kahtlustan, et meie riigis jagub edaspidigi miljoneid põlevkivieksperimentidele Jordaanias, aga põhiseaduslikule keele ja kultuuri värgile – mitte eriti. Et kogu lugu ei jääks nukraks ruigamiseks, pakun välja riigist sõltumatu lahenduse, mis pännatud Andrei Hvostovilt. Tema plaan on, et vanurid loobuksid pensist ja veedaksid eluõhtu anarhosündikalistlikes farmides. Sama võiks teha ka kirjanikega: Hvostov tõmbab mootorsae käima, Ilmet niidab muru, raha toovad kaks ettevõtjat-kirjanikku. Karmi liisuga määratakse loometöö järjekord – igaüks saab vahel aasta-paar kirjutada. Kirjandusfarmi looming avaldataks mõistagi ühise nime all. Grupiviisiline Nobel, rahvusvaheline tuntus ja suured rahad on nõnda varmad tulema.
Nali naljaks, igal juhul tuleb kirjandushärjal sarvist haarata. Mahuka loomepagasiga prosaist Maimu Berg annab soovituse: “Ära pane nii väga suuri lootusi sellele, et küll kunagi kirjutad; katsu kirjutada siin ja praegu. Varem nautisin kirjutamist, see oli mõnus vaheldus igapäevatööle, lisaks kindel teadmine, et tuleb aeg, kus ma alles näitan, kui hea kirjanik ma olen. Sellist aega ei tulegi.”
