Kairi Prints: Tagasi ahviks
Ammugi ei võta ma seisukohta, et inimene on ülem mõnest teisest liigist ja sammub mõnele liigile liginedes tingimata tagurpidi.
Imelik on öelda mingeid asju. Kui veel mõnikümmend aastat tagasi olid keelatud vaid tabuteemad – neid samas muidugi ikka jätkus –, siis nüüd hakkab kogu rääkimine tabuks muutuma. Loba ei ole tabu, seda mitte, aga tõsised teemad ei ole üldse enam in. Rääkimise asemel peavad inimsuhted selginema eeldamise, meelevaldsete järelduste tegemise, solvumise ja infoküllaste pilkude abil. Kui keegi päriselt mingi teema üles võtab, on kõigepealt piinlik ja siis edasi juba ehk veidi vähem piinlik. Aga pahatihti edasi lihtsalt ei jõua.
Muidugi ei kajastu selline areng ainult inimsuhetes. Kultuur kipub samuti jagunema lobaks ja abstraktseks vihjete edastamiseks. Esimesel juhul publik mõtlema ei pea, teisel juhul peab, kuid see veel ei garanteeri, et midagi ka välja mõeldakse.
Ei saagi nüüd aru, mis mida peegeldab. Kultuur peaks nagu peegeldama inimese arengut ühiskonna taustal, aga tundub, et inimene kipub viimasel ajal kultuuri peegeldama. Kuidas kultuur ees, nõnda inimene järel. Noored ja moodsad inimesed käivad noores ja moodsas teatris või kinos ning võtavad üle moodsad suhtlemisviisid. Esimene reegel on see, et ühelegi küsimusele ei tohi mitte mingil juhul kohe vastata, vaid sünnis on tähendusrikkalt vaikida. Siit edasi võib vastata kas lihtsalt tükk aega hiljem, kui küsimus on juba unustatud, või siis vastata õige varsti, aga sel juhul midagi väga segast, et mõjuda piisavalt diibina. Ka niisama vesteldes tuleb rääkida üksteisest võimalikult mööda. Aga kõigest sellest, mis jääb pealiskaudsuse või “niigi ilmselge” hirmus ütlemata, sõltub enam-vähem kogu maailm.
No ega tegelikult ju sõnad olegi nii olulised. Aga põhiline on see, et kui jääb rääkimata, siis võib jääda ka tegemata. Mul on küll tunne, et inimestel jäävad pidevalt väga olulised asjad tegemata puhtalt kommunikatsioonihäirete pärast. Ning kui inimene pole päris kindel, millist tegu temalt oodatakse, siis jääbki tegu pigem tegemata, sest hirm on jääda häbisse põhjusel, nagu oleks ta signaale valesti tõlgendanud ehk olnud naiivne ja/või loll ja/või ajast maha jäänud. See kehtib pealtnäha väikestes asjades, nagu igapäevased inimestevahelised suhted, aga mõjutab ka suuri asju, nagu kogu ühiskonna areng. Inimesed on vait.
Vanad (ei pea silmas tingimata bioloogilist iga) ja ebamoodsad inimesed jäävad otsustamisest kõrvale, sest nende otsuseid ei peeta enam adekvaatseks, ning noored ja moodsad jäävad otsustamisest kõrvale, sest nad tahavad end küll adekvaatseks pidada, aga päris hästi ennast ikka ise ka ei usu, sest puudub otsusekindlus sel määral, et võtta vastutus. See tähendab, et väljapoole saadetakse signaal enda täiuslikust adekvaatsusest, aga seespool on erinevate signaalide põrkumisest tekkinud lühis.
Samasugune lühis on aimatav tänapäeva kultuurielus. Noored kunstnikud on tohutult enesekindlad ja samas ülihaavatavad. Justkui teavad, mida teevad, aga ikka nagu kardavad ka. Usuvad ja ei usu ka. Ja ma ei ole hetkel mingi rõve hinnangut andev kultuurieit, kes seisab oma kirjutatud s**ahunniku otsas. Vastupidi, kipun olema vaid üks nende imelike seast, kellel tukub toimetatud ja valmis joonistatud piltidega käsikiri juba paar aastat aknalaual, aga mingi käsi on ees, mis keelab seda paberipatakat kätte võtmast, viimast korda läbi sirvimast ja trükki andmast. Mingis asjas puudub julgus tegutseda, teises vallas jätkub aga jõudu praalida nagu vana kalamees, kellel jõgi põlvini ja kork aina hüppab ja elu on vihmauss – aga jah, kogu aeg kummitab ühtlasi tunne, et tegelikult tahaks püüda hoopis midagi muud, teha midagi muud, öelda midagi muud. Kuid loba võtab võimust ja see, mida päriselt tahetakse (öelda), peab kuidagi niiviisi öeldud saama, et alati jääks taganemistee, et signaal saaks küll antud, aga riskimata ja vastutust võtmata.
Päris huvitav on see paradoks, mis siin ennast nüüd paljastab. Kultuur olevat ju see asi, mis inimese loomariigist n-ö välja tõstab. Nüüd aga paistab, et seesama kultuur lükkab inimese sinna sisse tagasi. Kuigi – nagu juba alguses rõhutasin – on see tegelikult üsna pealiskaudne võrdlus. See, et inimene paistab aina rohkem looma moodi, ongi ainult näivus, nõnda paistab lihtsalt. Enamik loomaliike seevastu suudab nii liigikaaslaste kui ka teiste liikide esindajate antavaid märke adekvaatselt tõlgendada. Vähemalt nende käitumist jälgides jääb selline mulje. Täiesti võimalik, et nende omailmas jääb siiski ruumi ka abstraktsetele vihjetele, solvumisele ja piinlikkusele. Las siis jääb. Ometi paistab nende tegevus eemalt tükk maad mõtestatum kui mingi kummaline mäng, mida inimesed eelistavad sellele, et lihtsalt öelda, mis tunne on ja mis edasi saab (kas siis keele või ühemõtteliste märkide kaudu). Aga nimetatud nähtust võibki võtta niiviisi, et inimene alles läheneb loomariigile ega ole veel märkide tõlgendamises päris pädev …
Võtame inimestevahelised suhted. Näiteks n-ö paaritumiskäitumine on viimaste aastakümnetega järjest lähenenud teistele loomariigi liikidele iseloomulikele mustritele. (Rõhutan veel kord, ma ei arva, et me neid mustreid päriselt lugeda oskaksime – räägin kõigest selle pildi põhjal, mis teisi liike jälgides paistab.) Praegu tunduks päris imelik, kui mingi mees annaks kimbu lilli ja ütleks: “Sa meeldid mulle, kas sa tuleksid minuga lõunale?” Palju normaalsemad on mingid muud mängud ja skeemitamised ja see, et kui juhtus, siis juhtus. Aga millal ja kuidas miski täpselt juhtus, jääb ometi veidi hämaraks. Ja selle suhtes, kuidas ikkagi jõuti selleni, mis on – näiteks paaritumiseni –, ei pruugi kahe poole arvamused sugugi kattuda. Ja ka selle kohta, miks midagi ei saanud, arvamused tõenäoliselt suuremal osal juhtudel ei kattu. Jube palju on asju, mida ei saagi kunagi teada.
Midagi sarnast kohtame ka kultuuris. Tänapäeval ei tule kultuur enam kedagi õpetama. Sellest ei saa midagi käegakatsutavat õppida. Ja ega tänapäeva kultuuripublik eeldagi, et ta võiks midagi teada saada. Kui midagi, siis lihtsalt palju uusi küsimusi ja uusi mänguväljakuid.
Mis siis saab? Lahendust? Ma vastaks ahvi moodi. Kui ma Tallinna loomaaia šimpansihärra Pino käest ükskord küsisin, et mis sa arvad, mis saab inimesest kultuuris ja inimesest üleüldse ja kuhu me ühiskond teel on, siis kaevas ta oma aiast üles mingi pisikese põõsa ja viskas selle uljalt minu suunas. Sai pihta ka. Imestasime mõlemad rõõmsalt ja saime aru: kõik on tegelikult hästi – kui ikka elus oled, siis igav juba ei hakka. Aga kui parajasti mingi asjaga vastu pead ei saa, siis on muutuste üle mõtiskleda ikkagi päris mõnus.
