Ingvar Luhaääre reisi-satori’d*: Kampuchea lilled
Kampucheasse reisima ajendas mind muidugi soov näha Angkor Wat’i, hindu kultuuri ühe kõige pompoossema lahvatuse ilmingut kaugel Indo-Hiina džunglis, õieti küll vaid varemeid, mis sellest jäänud.
Paratamatult kaasnesid ka mõtted marksismi-leninismi kõige verisemast lõppvaatusest – loodetavasti tõesti viimsest vaatusest –, mis oli aset leidnud siin ülimalt rahumeelsel budistlikul maal ainuüksi seetõttu, et üks rahutu nooruk vaimustus Sorbonne’i ülikoolis klassivõitluse ideedest. Kodumaale naasnud, andis ta päeval koolis tunde, õhtuti aga õpetas oma salaseltsi liikmetele relvade käsitsemist. Ja siis läks lahti … Mäletan hästi, mida olin tundnud nende sündmuste toimumise aegu. Sunnismaise nõukogude inimesena, kellest Indo-Hiina ääretult kaugel – mis mul ikka nii väga mõelda oli … Parodeerisin oma lõbuks sealsete võimumeeste nimesid, Pol Poth – Pool-Pott, Pom Vihan – Vihane Pomm … See viimane, tõsi, tegutses vist küll naaberriigis Laoses… Eriti võikana mõjus punaste khmeeride tava külvata tapetu kehasse viljapuuseemneid ja matta ta siis üsna maapinna lähedale – viide sellele, et revolutsioonilisest terrorist võrsub õnnelik põli tulevastele põlvedele ...
Õnnelikust põlvest on tänapäeva Kampucheas asi kaugel. Ma ei ole kusagil mujal kohanud nii agressiivseid kerjuseid. Kui sa neile midagi ei anna, sõimavad oma keeles, vaat et tulevad kallale. Eriti vinged on naised, vanamutid. Nende teede ääres, kus liigub turiste, on suurte puude all lavatsid, millel musitseerivad jalutud mehed – õnnetud maamiini otsa sattunud. Miine on veel praegugi igal pool. Ega välismaalased palju mujal käigi kui pealinnas kuningapaleed vaatamas ja Angkor Watis. Kuigi ka teel vilksatab vahel templite kuldseid kupleid, mis kuidagi eriti hästi sobivad rohelusse – Birmas on seda veel enam tunda! –, on punaste khmeeride valitsusajast ometi jäänud selle maa kohale hõljuma mingi võigas fluidum. Pildistasin üht kohalikku neidu korjamas suurte ümarate õitega mulle tundmatuid lilli ja tabasin end küsimuselt, kas ka selle lokkava lillepeenra all võib olla mõne revolutsiooniohvri laip.
* satori – zen-budismis valgustushetk, välgatus, hetkeline äratundmisele jõudmine.
