Suvekuumuse eest jäämägede vahele!

Juulikuisest Eestist Gröönimaa läänerannikule jahtuma minek kõlab mõnegi kaasmaalase jaoks pehmelt öeldes kummalisena, tunnistab Karol Sepik.

Gröönimaa (kohalikus keeles Kalaallit Nunaat) lääneranniku avastamine pole sugugi lihtne ülesanne. Asulate vahel puudub maismaaühendus ning paadisõitjaid ähvardavad kiiresti muutuv ilm ning ohtlikud jäämäed. Isegi kui jäämägi tundub rahuliku hiiglasena, võib see ootamatul hetkel end ümber pöörata ning lähedalolijatele saatuslikuks osutuda.

Tõenäoliselt kõige mugavam on kasutada Norra maadeavastaja Fridtjof Nanseni laeva järgi nimetatud MS Frami.

Norra postilaevaliinile Hurtigruten kuuluv niinimetatud seikluslaev Fram sõidab mõned korrad aastas turistidega piki Gröönimaa läänerannikut ja üritab peatuda kavakohastes paikades. Just üritab, sest tihtilugu juhtub, et jäämäed on mainitud paigad muust maailmast ära lõiganud. Siis tuleb arktilisteks oludeks kohandatud aluse kaptenil valida alternatiivne marsruut.

Vangidele tulirelvad!

Air Greenlandi lennuk maandub 550 elanikuga Kangerlussuaqis (grööni keeles ‘suur fjord’), mis on endine USA sõjaväebaas. Praeguseni on seal säilinud konteinereid meenutavad hooned, millesse on muu hulgas sisse seatud hotell, vangla ning King Kongi nimeline baar.

Vangidel on on Kangerlussuaqis igati märkimisväärne põli. Nad on vabakäiguvangid ning peamiseks tingimuseks on õhtuks tagasi platele tulek. Kinnipeetavatele jagatakse lisaks kätte ... tulirelvad! Nimelt on piirkonnas kliima soojenemise tõttu ja inimtegevuse toel paljunenud tuhandeid grööni muskusveiseid. Jahipidamine ongi üks väheseid töid, millega saab sealkandis vangide päeva sisustada.

Umbes tunnise sõidu järel Kangerlussuaqist sisemaa suunas jõuab huviline mandrijää serva juurde. Tohutu valge särajää, nagu inuitid seda nimetavad, seisab ees nagu külm igavik. Selle pindala on umbes 1,3 miljonit väärikat ruutkilomeetrit ning paksus kuni kaks kilomeetrit.

Kliima soojenemise tagajärjel jääkilp taandub ning toimuvad kõikvõimalikud muutused floora ja fauna eluviisides. Seetõttu võib suhteliselt hea ligipääsuga piirkonnas silmata teadlaste telklaagreid ja seirejaamu. Kliima soojenemise eesliinil jälgitakse arengut huviga. Looduse vohamine mittebioloogist rändurile veel siiski silma ei paista ja jätkuvalt kehtib õpetus “Kui sa Gröönimaa metsas ära eksid, siis tõuse püsti!”.

Kangerlussuaqi fjordis ootab Fram, et laevalised Sisimiutti sõidutada.

Rannamelu jääkamakate keskel

Sisimiut on riigi üks kiiremini arenevaid linnu. Nüüdseks elab seal üle 5500 inimese. Kasv toimub aga väikeste asunduste arvel.

“Sisimiut on koolilinn, noored tulevad siia õppima, aga kahjuks ei kipu nad tagasi oma küladesse naasma. Ühte asundusse oli nii jäänud ainult kolm meest. Nüüd teatasid aga kaks neist, et olid kolmanda enesekaitseks maha löönud,” räägib kohalik poeomanik Rasmus Enoksen sealse värskeima kõlaka edasi.

Tegelikult on inuitid (eskimoteks ei ole neid viisakas nimetada) üks sõbralikemaid rahvusi maailmas. Nende voorus on külalislahkus ja samas väärikas tagasihoidlikkus. Kui inuit tahab uhkeldada, siis söödab ta oma külalise kelgukoerad ümmarguseks.

Sisimiuti kalapaatidel võib silmata harpuunikahureid, sest inuittidele on antud eriluba vaalu püüda.

Järgmise päeva pärl Qeqertarsuaq on 900 elanikuga linnake Disko saare lõunaosas. Siin võib märgata esimesi jäämägesid ning rannas seistes saab nautida hingatsitest vett taeva poole lennutavate vaalade mängu.

Kohalikud lapsed pladistavad vees jääkamakate vahel, nagu oleks käimas tuliseim rannahooaeg. Termomeeter näitab seitset soojakraadi. Egas midagi, tuleb püksisääred üles käärida ja vett proovima minna! Kaks minutit hiljem võib kergelt krampi tõmbunud ja jääkamakalt sinika saanud sääremarjade omanik tunnistada, et inuitid on äärmiselt karastunud tegelased.

Qeqertasuaqi ümbrus on matkaja unistus. Kaljude vahel rändajal tekib tahtmatult tundmus, nagu oleks ta sattunud Uus-Meremaale ehk mõnesse “Sõrmuste isanda” filmi.

Veel üks pärisjõuluvana kodu

Kella järgi hommikul (päike sirab taevas pidevalt) tervitab meid 1300 elanikuga linn Uummannaq, mis asub väikesel saarel samanimelise mäe jalamil. Mägi ise näeb välja nagu süda ja sõna uummannaq tähendabki grööni keeles südamekujulist, täpsemalt hülge südame kujulist. Hülgeid seal tõepoolest erilubade toel kütitakse ning linnas asub ka konservitehas. Kohalikust pudukauplusest võib tavapärase made-in-china kõrval leida ka hülgenahku. Loomulikult on Koduekstra-laadses poes mehine valik tulirelvi. Huvitaval kombel tiirutavad mõnesajameetriste tänavate peal kaks taksot! Taksod tegid pisilinnale tiiru peale umbes viie minutiga, ilmudes teisest otsast jälle välja, klientideks külalisi silmitsevad inuitid.

Üheks kohalikuks tõmbenumbriks on kujunenud järjekordse pärisjõuluvana hütt, mida saab imetlema minna keskmiselt hingeldama-janutama ajava ronimise järel. Tasuks on hämmastavalt ilusad vaated jäämägedega pikitud merele ning hütt, kust pärisjõuluvana on kanadalaste ja soomlaste rõõmuks sääred teinud.

Polaarpäeva tinglikul õhtupoolikul astun paadist rannakividele Ukkusissati külakese juures, kus saabujaid on uudistama tulnud suur osa 190 elanikust. Muide, tulnukat uudistav inuit ei paista sugugi uudishimulik välja. Ta jalutab sinust mööda kõige rahulikumal kõnnakul nagu kõige tavalisem suurlinna elanik ning ainult säravalt piiluvad silmad reedavad, et promeneerimise põhjus oled sina.

Saabumisest on ette teatatud ja nii ootab külalisi kohalikus rahvamajas kaetud laud ning seltskond lõbusaid memmesid. Kõlavad kitarrihelid, millele sekundeerivad kelgukoerad, kelle ulgumine kaljudelt kajab. Võimalik, et ootamatult vaikuse murdnud melu ajab ulguma ka mõne lähistel nuhkiva polaarhundi.

Selles pisikeses asunduses suurte kaljude vahel on selgelt tajutav metsiku looduse ja kohaliku tsivilisatsiooni habras harmoonia.

Jääd tuleb austada

Jää(mäe)olud lubavad Ukkusissatist suunduda Eqip Sermia liustiku juurde. Seal asustust ei ole, kuid rohkearvulise sääsearmeega kohtumine on tagatud. Õnneks mõistavad pinisejad Eestist targu kaasaostetud tõrjevahendi keelt ja annavad mõneks ajaks võimaluse kuulata liustiku äikese häälega sarnanevat mürinat. Madalahäälseid raginaid tekitaval jäisel hiiglasel on justkui hüpnotiseeriv mõju. Seda võib käratult istudes vaatama jäädagi!

Hommikuti peavad Framil loenguid oma ala spetsialistid (bioloog, geoloog jne). Sealt tuleb ka teadmine, et liustikku on targem imetleda mõnelt kõrgemalt positsioonilt. Kuus kilomeetrit laia ja kuni 110 meetrit kõrge aktiivse jäämassi küljest kukkuv lahmakas võib tekitada tõusulaine, mis ranna hetkega kõigest ja kõigist puhtaks pühib.

Kui Eqip Sermia juures andsid jäämäed armu, siis Ilulissati linna olid need blokeerinud. Nimelt tegutseb linna vahetus läheduses põhjapooluse kõige aktiivsem Sermeq Kujalleqi liustik. UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud paik jääb jäämägede võimsa armee tõttu nägemata. Ka satelliidipilt näitab, et lootust linnale läheneda pole.

Lootustandvam vaade avaneb 1200 elanikuga Qasigiannguiti linna juures. Seal on isegi kai ääres sildumise luksus olemas. Saabujaid tervitavad ulgumisest lõhkema kippuvate kelgukoerte kasvandus ning matkarada, mis osutub oodatust oluliselt raskemaks ja pikemaks. Neljatunnise ronimise, vesisel pinnasel müttamise ja sääskedega võitlemise tulemuseks on kirka Grööni järvevee maitsmine ning loomulikult imetoredad vaated merele ja mägedele.

Edu koolis viib noored linna

Enne Kangerlussuaqi naasmist peatume polaarjoone vahetus läheduses asuvas külakeses nimega Itilleq. Sealsed 130 elanikku on valmistunud külalisi vastu võtma ... oma kodudes!

Nägusas sinises majakeses elab Dorthe, kalamehe naine, kelle kolm last on linnastumise eheda näitena Sisimiutti kolinud. Puhta ja kena toa seinu katavad kolme lapse ja kaheksa lapselapse fotod. Mälestusena ringi jooksnud lastest ilutsevad riiulis pisikesed kamikid (hülgenahast traditsioonilised jalanõud) ning polaaröö üksindust on nähtavasti peletanud traditsiooniline käsitöö. Dorthe on ilmselgelt uhke oma kodu ning eriti järelkasvu üle ja samas mõistab nende lahkumise põhjust.

“Tõenäoliselt umbes kolmekümne aasta pärast seda küla enam siin ei ole,” sõnab Itilleqi koolis õpetajana tööd teinud Jimmy Hymøller.

“Meie tegutsemine koolis distsipliini vallas oli edukas ja õpitulemused paranesid. Meie edu märk on see, et kolmekümne õpilase asemel käib neid nüüd Itilleqi koolis kolm,” sõnab taanlasest õpetaja mõtlikult.

“Edu” tähendabki seda, et külanoored on haritumad ning kolivad konkurentsivõimelistena suurematesse linnadesse, peamiselt Sisimiutti.

Vaatamata noorte jätkuvale lahkumisele pole Itilleqi praktilise meelega elanikud oma külale käega löönud. Kõik on puhas, korras ja värskelt värvitud ning neil on ka oma hämmastavalt heal tasemel jalgpallimeeskond! Muusikalembesed lapsed mängivad õues süntesaatorit ja kitarri ning kelgukoerte ulgumine kaigub kaljude vahel.

Kangerlussuaqist üle tohutu jääkilbi Kopenhaageni poole lennates ei jõua ma jätkuvalt ära imestada, kui ihuüksinda need vaprad ja lahked inimesed tegelikult oma kaljude keskel on. Tuhandeid aastaid on nad seal püsinud ning seda muheda, kuid tugeva elutarkuse toel. Näiteks vajajale nad annavad, mitte ei kingi, tänusõnu ei oodata. “Kingituste abil luuakse sõltuvust ja piitsa abil kasvatatakse koeri,” ütlevad nad.