EKSPRESSI ARHIIVIST: Hans H. Luige eksklusiivintervjuu Slovakkia kukutatud võimudaamiga
Homsest Euroopa Liidu eesistujaks hakkav Slovakkia on üks kolmest riigist, mille peaminister kaotas koha omaenda luureorganisatsiooni tegevuse kaudu. Samamoodi kaotasid ametikoha Tšehhi peaminister Nečas ja Luksemburgi peaminister Juncker. Taasavaldame Hans H. Luige intervjuu kukutatud Slovaki peaminister Iveta Radičovaga, milles ekspeaminister selgitab, et langes erinevate konkureerivate luureorganisatsioonide intriigi ohriks. Tekst ilmus esmakordselt 15. augustil 2013.
Iveta Radičová jätab täiesti eestlase mulje - blondid juuksed, hele silmavaade, suur kasv. Kuni ta rääkima hakkab. Siis on tuba teda täis, ja välja lööb slaavi suur haare. 56-aastane naine on harjunud soosingu ja tähelepanuga - ikkagi endine pea- ja kaitseminister. Kohtume temaga Oxfordis St. Antony kolledžis.
Endine Slovakkia naispeaminister tuli kolledžisse esinema Kesk-Euroopa demokraatia teemadel, ent heidab konspekti kõrvale ja peab meile tulise kõne sellest, kuidas valitsusi juhivad hoopis mingid ärihuvid. Endise valitsejanna hääl kõlab revolutsiooniliselt, kuid sisaldab ka haavatud linnu nooti. Ta pole veel ikka üle saanud sellest, kuidas ta Slovakkia peaministri paleest välja aeti, õigemini - kuidas mehed ta reetsid. „There is some bad blood," ütleb inglise professor. Ehk siis reetmise mürk pole veel lahtunud.
Palun hommikul hotellis luba Iveta lauda istuda. Ta on elevil. "Kas lehti lugesite! Luksemburgi peaminister Juncker astus tagasi. Kuna tema enda luureülem lindistas teda oma käekella abil, tont teab mis eesmärgil. Luured kukutavad valitsusi nagu doominokive, kui tahavad. Äsja astus tagasi Tšehhi peaminister Petr Nečas. Nagu selgus, lindistas julgeolek tema kõnesid oma armukesega, teised luurajad aga kõndisid järel peaministri ametlikul naisel ning kandsid armukesele naise käikudest ette...
Hans H. Luik: Mis neid juhtumeid seob?
Iveta Radičová: Infokogumine on muutnud tõhusaks. Kel on pealtkuulamise, jälgimise ja kirjade lugemise õigus, see saab tohutu poliitilise ja majandusliku eelise. Ja pange tähele, siis istuvad jamesbondid luuramisega kogutud info otsas ja neil on voli otsustada, mida ja millal välja käia. Isegi Ameerikas: kui FBI avastas CIA direktori Petraeuse armuloo kõrgete pagunitega leediga, siis valiti pool aastat „õiget aega", mil skandaal välja käia. Sellist mängu nägin Slovakkia valitsuses nagu peo peal.
HHL: Teie kodumaa Slovakkia pealtkuulamisskandaal tõi kaasa suisa rahvarahutused ja demonstratsioonid, kus inimesed loopisid valitsushoonete pihta banaane. Skandaali nimi oli operatsioon „Gorilla".
IR: Operatsioon „Gorilla" oli pealtkuulamistoimik, mis puudutas minust varasemat valitsust. Slovakkia oli just kommunismi varjud seljataha jätnud, meid ristiti juba „Euroopa tiigriks", kui demokraatiale istus pähe teine mõjujõud - ärihuvid. 2006. aastal märkas julgeolekuteenistus SIS, et ühe endise luuraja korteris käivad koos äriklannide esindajad ja valitsuse liikmed ning jagavad, mida kellele erastama peab jne. Aga SIS otsustas lindistused nii-öelda oma kõhu alla koguda, ametlikku käiku ei antud. See ajaski rahva tänavatele, kui välja tuli, et „Gorilla" lindistuste põhjal korrumpeerunud poliitikuid ja rahamehi kohtusse ei saadetud. Minu siseminister käis selle info välja.
Eelmine valitsus salastas „Gorilla" raporti. Kui minu valitsus dokumente üle võttis, nägime seal luurajate poolt osaliselt moonutatud dokumente selle kohta, kuidas Slovakkia telgitagune valitsemine tegelikult käib.
HHL: Miks julgeolek ise asja prokuratuuri ei viinud?
IR: Sest ma ju ütlen, luurajad kasutavad infot oma mängudeks. Kui ma 2010 valitsuse moodustasin, oli meil 5,4 miljoni elanikuga Slovakkias kolm luureorganisatsiooni - SIS ja kaks sõjalist luuret kaitseministeeriumi all. Üks sise-, teine välisluure. Ja nagu FBI ja CIA, kogusid ka need kolm organisatsiooni üksteise kohta komprat.
HHL: Mida teie siis arvasite?
IR: Olin naiivne, ikkagi endine töö- ja pereasjade minister, ja arvasin, et meie uhke julgeolekuaparaat kuidagi kaitseb Slovakkiat vaenlaste eest. Aga peaministrina sain neilt asjalikku tuge minimaalselt. Kogu aeg käis intriig küll telekommunikatsiooni hangete, küll sõjaväehangete üle. Sõjaväehanked olid veel kõige magusamad. (Internetist võib lugeda, et Slovakkia kaitseministeerium ostis tookord transportööre ja päästemasinaid - HHL)
Ja riigi kaitsmine seisis selles, et sõjaväeluure kuulas pealt ajalehe Pravda kolme ajakirjanikku, kes kogusid infot kaitsetellimuste „omadele jopedele" mängimise kohta.
Ühesõnaga, tegelikult tegid need jamesbondid lihtsalt riigi palgal olles, salajaste jälitusautodega sõites ja suurepärast tehnikat kasutades mingitele ärigrupeeringutele katust. Täiesti crazy. Kusjuures mulle kanti ette ka seda, et igasuguse lojaalsuse väliselt võivad eri riikide luurajad neid äriasju ühiselt ajada.
Ma vahetasin kõigi kolme luure juhatajad välja. Tänaseks on kolmest luurest üldse kaks saanud.
HHL: Ja hakkasite ise kaitseministriks? Oma sotsioloogiaprofessori hariduse toel?
IR: 23. novembril 2011 marssisin tõesti presidendi juurde ja palusin vabastada kaitseminister, sest ta kaitses lõpuni sõjaväeluure õigust riigi sees ajakirjanikke jälitada. Minister Lubomir Galko põhiline huvi aga oli, et ei ajakirjanikud ega keegi teine ei segaks tal toimetada ülepaisutatud hindadega sõjalisi hankeid, millest oleks kindlasti palju kasu olnud - ainult et mitte Slovakkia riigile.
Valmistasin härra Galkole pettumuse ja asusin peaministrina ka kaitseministri ülesandeid täitma. Ja kiirete hangetega tekkis kohe aega.
HHL: Kui Slovakkias üldse mingi opositsioon oli, tõusis see kindlasti tagajalgadele.
IR: Meie paremkoalitsioonil oli kõik kontrolli all. Sotsiaaldemokraatidel polnud toetust ja, nagu teada, oli ju rahvas riigi palgal olevatest skeemitajatest-luurajatest nördinud.
Aga ärge arvake, et Slovaki Vabariigi elus on intriigid põhilised. Põhiline oli võitlus majanduskriisiga. Ja siis hakkas Euroopa Liit nõudma meilt 4,5 miljardi euro suurust tagatist Kreeka võlgadele. Slovakkia väikese majanduse suhtes oli seda liiga palju nõutud. Pealegi, Kreeka - khm - ostis samal ajal oma kaitseministeeriumile Ukraina laevu ja Saksa tanke. (Hakkab naerma). Näete, mingite ametkondade inimestele äärmiselt „vajalikud" diilid.
HHL: Te viisite Euroopa stabiilsusrahastu hääletamise parlamenti kui usaldushääletuse oma valitsusele?
IR: Jah. Ma olin endas nii kindel. Ma ütlesin oma sõpradele-koalitsioonikaaslastele (neid oli neli), et anname Euroopale, mida Euroopa vajab, aga esitame oma nõuded. Automaatsed sanktsioonid maadele, kes oma sõna ei pea. Mõõdikud paika. Ühesõnaga, just täpselt see, millega Brüssel lõpuks mullu niikuinii välja tuli.
Ja siis, 11. oktoobril 2011 otsustas üks väike Vabaduse ja Solidaarsuse partei, et ei pea sõna ja ei toeta mind. Valitsus kukkus.
HHL: Selle partei esimees, nagu Wikipedia näitab, kannab nime Richard Sulik. Miks ta ümber otsustas?
IR: Võin vaid aimata, kes teda mõjutasid. Olin muutunud äriklannidele tülikaks peaministriks.
HHL: Nii et needsamad kaitsetellimused ja nende "katus"?
IR: See oli suur šokk. Kolisingi siia Oxfordi selleks, et teaduskeeles väljendada seda, mis ohustab Kesk- ja Ida-Euroopa väikeriikide demokraatlikke valitsusi. Ohustab see, et me - eriti Slovakkia, muide - oleme väga paternalistlikud. Et isakesed, pater´id aitavad oma klannid raha ja info juurde, ja umbes pool rahvast oma punamineviku nostalgias talubki seda.
Vaba rahvas valib valitsuse, aga seda valitsust üritavad omakorda kontrollida raharingkonnad ja nende diile katvad luureorganid. Uus on siin just luuretegelaste vinge võimekus infot korjata ja oma eesmärkidel kasutada, ilma et keegi seda kontrollida suudaks.
Iveta Radičová
Hariduselt sotsioloog. Omandas Bratislava Comeniuse ülikoolis 1981 filosoofiadoktori kraadi sotsioloogia alal, läbis doktorijärgse õppe Oxfordi ülikoolis.
1991. a. asutas Sotsiaalpoliitika Analüüsimise Keskuse, mis oli üks esimesi mittetulundusühinguid Slovakkias, ja juhtis seda kuni 2005. aastani.
Pidas Comeniuse ülikoolis loenguid sotsioloogia, politoloogia ja sotsiaaltöö teemadel. Alustas poliitilist tegevust 1990 liikumises Avalikkus Vägivalla Vastu.
Kuulub 2006. aastast erakonda Slovakkia Demokraatlik ja Kristlik Liit - Demokraatlik Partei. Osales juba varem erakonna juhitud valitsuse töös.
2005-2006 oli ta tööminister Mikuláš Dzurinda valitsuses, 2006-2009 kuulus ta Slovakkia parlamenti.
Kandideeris 2009. aasta presidendivalimistel, kuid kaotas teises voorus Ivan Gašparovičile. On Slovakkia ajaloos ainus naine, kes jõudnud presidendivalimiste teise ringi.
Varsti pärast presidendivalimisi pidi Radičová parlamendist tagasi astuma, kui hääletas parlamendis ka oma puuduva parteikaaslase eest.
Oli 8. juulist 2010 kuni 4. aprillini 2012 Slovakkia peaminister.
11. oktoobril 2011 avaldas parlament seoses Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi lisagarantiide hääletusega Radičová valitsusele umbusaldust. Ennetähtaegsed valimised võitis erakond Suund - Sotsiaaldemokraatia.
Allikas: Wikipedia
