Askur Alas: Sõnades on vägi
Viikingiajal oli Põhjamaade kuningatele auasi pidada oma kaaskonnas head skaldi, luuletajat-sõdalast, kes suutis keerulisi poeetikareegleid kasutades kuningat kiita ja vaenlasi needa, nii et kuulajad olid vaimustuses.
Valitsejad ei külvanud skalde kingitustega üle ainult selleks, et nende tegude kuulsus ajas ja ruumis kaugele jõuaks. Sõnades arvati peituvat jõud ja skaldid olid selle jõu väljendajad. Kui kedagi ära neeti, läks tal halvasti, kellest hästi räägiti, sel hakkas paremini minema. Norra kuningas Eirikr Verekirves jättis oma vaenlasel, 10. sajandi tuntuimal skaldil Egillil pea maha raiumata ja lasi tal minna, kuna too kandis oma viimases sõnas kuningale ette nii vägeva ülistuslaulu, et see oli võrreldav igavese au ja kuulsusega.
Internetiajastul oleme samuti jõudnud seisu, kus sotsiaalmeedias lendu lastud sõnad võivad omandada tohutu mõjujõu, mida keegi veel paarkümmend aastat tagasi oodatagi ei osanud. Üksainus postitus võib kellegi elu hävitada või teise kuulsaks teha. Ettevõtted ja poliitikud palkavad endale “skalde”, kes nende eest säutsuvad. Kuid ka tavalise internetikasutaja sõna võib jõuda miljonite inimesteni ja muuta nende hoiakuid. Pole vahet, kas usume sõna väge. Internet, mida võimendavad sotsiaalvõrgustikud, on selle väe sõnale andnud.
Facebookis levivad laviinina paanika- ja laimukampaaniad. Näiteks “kommionu” kohta, kes kutsunud Viimsi kooli lähedal bussipeatuses seisnud last enda juurde autosse. Tegelikult arvas autos istunud mehe poeg, et tegu on nende naabritüdrukuga ja tahtis talle küüti pakkuda. Teadet jagati FBs 400 korda, seega võis see jõuda mitmekümne tuhande inimeseni. Vähe puudus, et “lastepilastaja” oleks rahvahulga ühisjõul välja selgitatud ja igaveseks häbiposti naelutatud.
Sest internet ei unusta midagi. See on nagu džinn, mida pudelisse tagasi toppida ei saa. Sapp, mis siia pritsitakse, ei taha kaduda ka siis, kui see kusagilt kustutatakse – keegi on jõudnud selle kopeerida, temalt omakorda keegi jne. See on teine põhjus, miks peaksime alati põhjalikult kaaluma, kui midagi sotsiaalvõrgustikes levitame – kas see väärib seda? Kas see ei või tuua kaasa rohkem kahju kui kasu? Millised on selle inimese motiivid, kes kedagi petiseks, lolliks või ahistajaks tembeldab? See on sõna väega programmeerimine.
Sõna netivägi on nii ohtlik, et võib pöörduda selle kasutaja enda vastu. Hiljuti kirjeldas Epp Petrone FBs juhtumit, kus politsei ei näidanud ta mehe suhtes liikluseeskirjade vastu eksimise puhul üles inimlikku suhtumist, kuigi oli öö ja autos oli ka kaks last. Postitus levis kui kulutuli. Kui esimesed jagajad tundsid kaasa, siis “kollektiivne” aju jõudis peagi selleni, et auto vänderdas, mees oli ise süüdi ja naine ründavat politseid alusetult. Selle peale pidi naine end kaitsma hakkama...
Inimene, kellel on FBs või Twitteris 500 sõpra, võib arvata, et ta räägib vaid oma “sõpradega”. Tegelikult röögib ta megafoni turuplatsil. Ka tema sõpradel võib olla 500 sõpra, ja neil omakorda sama palju. Tema sõnum võib vabalt jõuda isegi sadade tuhandeteni. Sõna jõu kasutamine internetis nõuab vastutust, mida praegu veel paljud ei taju, ei puberteediealised ega küpsedki kodanikud. Vastutust, mida peaksime kandma seda enam, et netis kipume distantsi tõttu kasutama lahmivamat kõnepruuki. Järgmine kord seda jõudu maailma vallandades mõelgem, miks kuningad skalde enda juures pidasid.
