Tiina Jõgeda: Kodus nagu lahingukoolis?
Inimesed tülitsevad. Kaks kena inimest, sugulastele ja sõpradele armas paar, aga niipea kui omavahele jäävad, hakkab üks klaarimine, paikapanemine, selgitamine-osutamine... Oma teada nägelevad nad parimate kavatsustega: teha teisele selgeks, kuidas see peaks käituma, et nende suurepärane suhe lõpuks ometi toimima hakkaks. Väsitav. Nii neile endile kui ka ümbritsevatele. Kui nii edasi läheb, pole neil kahel toredal inimesel paarina kuigi pikka tulevikku, mõtlen (kõrvaltvaatajad on ju alati nii targad), kõrvus kumisemas Erasure hitt “I Love To Hate You”.
Briti psühhiaater ja kognitiivterapeut David Burns pani aastaid tagasi oma terapeudipraktika põhjal kokku raamatu, milles käsitleb tülide põhjusi (ja nende klaarimise võimalusi) paarisuhtes.
Esiteks, kirjutab ta raamatus “Feeling Good Together”, põhjustab tülisid võimu ja kontrolli teema. Kuigi kontrollivajadus on ürginimlik instinkt, mille rahuldamine annab mõneks hetkeks tunde, et maailm allub sinu tahtele, töötab selle pidev rakendamine lähisuhte kahjuks. Vastuabinõuks on empaatia, pilguheit maailmale oma “kontrollitava” silmade läbi. Võib ilmneda mõndagi huvitavat.
Teiseks: enesesüüdistused. Tundub kaval plaan võtta iga apsaka eest kähku süü oma õlgadele, ennetades sellega kalli kaasa etteheiteid, kuid keskpikas perspektiivis pole see aus ei enda ega partneri suhtes. Tangot tantsitakse ikka kahekesi, vastutust tuleb jagada.
Kolmandaks: kättemaks. Jah, teie õiglustunne võib saada hetkeks rahuldatud, kuid suhtes toob see kaasa sõja lõputu pikenemise – vaadake juutide-palestiinlaste, muslimite-kristlaste jne konfliktide ajalugu.
Neljandaks: õigus ja õiglus. Kui temake ei vasta mu ootustele, tekib kergesti tunne, et mul on õigus teda karistada, sest kuidas muidu ta aru saaks, et ta peab muutuma! Nende mõtetega ei saavuta te muud kui iseenda halva tuju.
Viiendaks: nartsissism. Mõõdukas kogus enesekesksust on eluliselt vajalik, üleannustamine aga ohtlik nii teile endale kui ka suhtele. Aga nartsissistlik arsenal võib ka abiks olla: Burns soovitab trikki, kui kaasa teid ülekohtuselt milleski süüdistab (“Sa ei kuula mind mitte kunagi!”), siis võtta etteheide täiel määral omaks. Kinnitusega, et jah, ei kuula tõesti, on see väide ümber lükatud!
Kuuendaks: konkureerimine. Kui koduseinte vahel toimuks nagu igal õhtul Eesti-Bulgaaria korvpallilahing, siis pole seal mõnus olla. Seitsmendaks: viha ja kibedus. Passiiv-agressiivne käitumine, abitu kannataja mängimine vms viib tunnelisse, mille lõpus valgust ei paista. Abiks on “ühe-minuti-harjutus”: 30 sekundit teise kuulamist pluss 30 sekundit kuuldud väite ümber sõnastamist nii, et teine tunneks, et tema mõte jõudis esimese poole minuti jooksul teieni. Kaheksandaks: süüdistamine. Enne kui teie sisemine koduprokurör hakkab süüdistuskokkuvõtet ette lugema, võiks teha tasuvusanalüüsi: mis on etteheidetest saadav kasu, mis kahju.
Üheksandaks on kiusamine. Narrimine, naeruvääristamine, norimine on tänapäeval keelatud juba lasteaias. Proovige selle asemel kiitmist ja tunnustamist.
Kümnendaks: uhkus ja häbi. Need on rasked tunded, mis sunnivad instinktiivselt kaitsepositsioonile, aga proovige hoopis totaalset haavatavust, soovitab Burns. See on muidugi kõrgem pilotaaž. Üheteistkümendaks: tõe väljaselgitamine. Võib juhtuda, et tõde pole kummalgi poolel, sest mõlemal on õigus... mis siis ikka vaielda?
Kaheteistkümnendaks: kas te üldse teate, miks te tülitsete? Võib-olla te pole oma tegelikust motiivist üldse teadlikki ning teile mõlemale lihtsalt meeldib tülitseda? Kui selle hinnaks on aga kadunud lähedustunne, siis jätke parem järele.
