Teistmoodi lõunamaareis
“Kui Eestis on suvi, on lõunapoolkeral talv oma parimas hiilguses,” teab Antarktikas droone lennutamas käinud Priit Treial.
Olen ühe korra varemgi Antarktikas käinud. See reis leidis aset ajavahemikus november 2010 –veebruar 2011 ja tollal oli tegemist täieliku “suvereisiga”, sest päike oli 24/7 ülalpool horisonti ning päikesekreem ja päikeseprillid enesestmõistetavad tarbeesemed. Seekordne reis erines eelmisest totaalselt. Detsembris-jaanuaris on lõunamandril rohkesti tegevust nii teadlastele kui ka turistidele, kuid juunis-juulis ei leia inimesi eest ka kõige hoolikamalt otsides.
Minu reis algas juuni alguses Kaplinnast Lõuna-Aafrika lõunatipus, eesmärgiks teaduslikud uurimistööd Antarktikas Weddelli mere piirkonnas. Olin väikese (peale minu kaks sakslast ja üksnorrakas) uurimisrühma eesotsas, keda peamise ülesandena ootasid ees meteoroloogilised mõõtmised. Selleks pidime hakkama kasutama raadio teel juhitavaid lennukeid ja ka üht kvadrokopterit, mis olid kõik varustatud hulga anduritega. Selliste lennumasinate kohta kasutatakse nimetust UAV(unmanned aerial vehicle, mehitamata õhusõiduk), militaarmaailmas ka droon. Reis ise toimus saksa teaduslaeva-jäämurdjaga Polarstern, mis pidi paksus merejääs hakkama saama. Et tegemist oli talvega, jäi päevavalgust järjest vähemaks ja lõpuks asendas polaaröö selle sootuks. Ilma prožektoritetapimedas liikumine ei tulnud kõne allagi, kuna tõenäosus kohata endast tunduvalt suuremaid ja tugevamaid oli liiga suur. Ja kokkupõrge selliste majesteetlike tegelastega olnuks kõike muud kui meeldiv.
Minu käsutada oli väike lennuk, millega tegin atmosfäärimõõtmisi kuni kahe kilomeetri kõrguseni. Nelja propelleriga kvadrokopterit kasutasime täpsemateks mõõtmisteks aluspinnalähedases õhukihis ehk kuni saja meetri kõrgusel. Lendamine ise Antarktikas ja pimedas ei ole keeruline, peamised takistavad tegurid on sagedane tormituul ja madalad sumupilved. Külma oli omajagu, paaril korral langes temperatuur ka -35 kraadist allapoole. See oli katsumus nii aparatuurile kui ka testijatele – korralik riietus oli välitööde ajal hädavajalik. Ja mitte ainult näppe-kõrvu-ninaei pidanud kaitsma pakase eest, kinni jäätuma kippusid ka silmad. Juhtus, et jääolud olid vägagi rasked ja edasi pürgimine oma jõududega ei olnud mõistlik ega võimalik. Siis tuli lihtsalt päevade kaupa oodata ilma muutumist, tuulte pöördumist ja jääga kaasa triivida.Kuigi tegemist oli karmi talvega, oli elu meres täiesti olemas. Lahvandustes näitasid ennast tihti Antarktika kääbusvaalad, samuti kohtasime hulgaliselt jää peal pikutavaid hülgeid ja muidugipingviine kogu skaala ulatuses adeelia pingviinidest keiser- ja kuningpingviinideni välja. Pole olemas uudishimulikumaid ja suhtlusaltimaid olevusi siinses jääriigis kui need tegelased. Millegipärast arvasid nad ka mingi hetk, et mu väike ilmajaam on äärmiselt põnev ja parim koht kokku saamiseks. Isegi endast pildi tegemine oli problemaatiline, sest ikka arvas mõni pingu, et see kõige õigem paik tema jaoks on minu ja kaamera objektiivi vahel.
