Aro Velmet: Tehnoutoopiad ja mahepoliitika
Kui Edward Snowden lekitas meediasse info, et USA välisluureagentuur NSA kogub igaks juhuks (vabandust, meie kõigi turvalisuse huvides) kokku põhimõtteliselt kogu internetis liikuva kirjavahetuse, postitas üks tuttav Facebooki järgmise kommentaari: “NSA loeb kõiki mu meile? Isegi ma ise ei loe kõiki oma meile!”
See, et suurem andmestik ei tähenda tingimata paremat otsustusvõimet, on iseenesestmõistetav igale kontoritöötajale, kelle tööpäeva segab pidev kirjakasti tühjendamine, aga ka igale ajaloolasele, kes on tutvunud näiteks sõjaaegsete luureraportitega, mis tuginesid sageli ikkagi kuulujuttudele, mille tõekvaliteeti oli võimalik hinnata ainult tagantjärele tarkusega, olgu tegemist esimese maailmasõja või Iraagi sõjaga (mäletate, kuidas nende massihävitusrelvadega oli?).
Usk, et teadusekspertiisi ja tehnoloogia areng suurendab ühtlasi inimeste võimet ühiskonda paremini juhtida, on vana valgustusaegne idee, mis 20. sajandi alguses tundus ehk veel tõenäoline, nüüd aga lootusetult naiivne – teame ju kogemusest, et sama tehnoloogia võib toota nii tuumajaamu kui tuumapomme ning täielikult pole inimmõistuse kontrolli all kumbki. Ometi piisab vaid pilgust kodumaise või rahvusvahelise ajakirjanduse pealkirjadele, et näha – zombiidee on jätkuvalt elus ning iga päev leidub mõni otsustaja, kes soovitab lahendada keerulist, raskestiennustatavat ühiskondlikku probleemi “ekspertide poolt tõestatud” ühe-nupu-lahendusega, mis mingil põhjusel kipub tavaliselt samal ajal suurendama otsustaja enese võimu.
NSA andmekogumisprogrammide küsimus näitlikustab seda paradoksi eriti hästi. Programmi toetajate argumentatsioon on kokkuvõtvalt järgmine: “Pärast 2001. aasta septembri terrorirünnakut on USA võimud kasutanud kõiki oma valduses olevaid seaduslikke võimalusi, et selliseid rünnakuid tulevikus takistada”, “NSAd ei huvita see, kui sa jälgid lõunapausil pornograafilise sisuga veebilehti” ning “demokraatlikud riigid on võimelised kaitsma inimõigusi ning samal ajal ka omaenda julgeolekut”. Need väljavõtted muide ei pärine mitte mõne julgeolekuagentuuri pressiesindaja, vaid Postimehe ajakirjaniku sulest (Indrek Lepik. Su kirju ei loeta. – PM 31.8. 2013).
Paraku põhineb ajakirjaniku loogika puhtal tehnoutopismil – rõhutatakse ulmeliste andmejälitusprogrammide tohutut jõudu ning unustatakse, et nende programmide kasulikkus või kahjulikkus sõltub neid juhtivate inimeste kvaliteedist. Mis puudutab esimest punkti, siis meenutagem, et info 11. septembri terrorirünnakute planeerimisest oli CIA-l olemas juba kuu aega enne nende toimumist, probleem ei olnud mitte luureinfo koguses, vaid oskuses oluline info ebaolulisest eraldada. Kas NSA programmi PRISM kogutud materjal on tõepoolest kordades parem vana kooli luureinfost, pole kaugeltki selge. Seevastu on ohtralt dokumenteeritud süsteemi kuritarvitusi – luurajate õiguste JOKK-skeemide abil suurendamine; leitud on sadu tuhandeid illegaalselt kogutud kirju; esinenud on luurajaid, kes oma tüdruksõprade meiliaadresse häkivad, ning ametnikke, kes terrorismivastaseid seadusi kasutades ajakirjanike perekondi ahistavad. Miks peaks terve mõistusega inimene seejärel ütlema, et jah, just nende inimeste kätte tahan ma usaldada demokraatia ja inimõiguste kaitse, jääb mulle mõistatuseks.
NSA toetajate juhtum on radikaalne näide tehnoutopismi jõust, ent pimedat usku e-ajastu lahendustesse kohtab ka kohalikus poliitikas. Ilmselt teab nüüdseks juba põlvepikkune poisikegi, et Eestis on suurepärane ettevõtluskliima, kus saab asutada firma, täita tuludeklaratsiooni ning kuulutada välja pankroti internetis ja viie minutiga. Ajakirjanikuna olen käinud kümnetel pressikonverentsidel, kus on lubatud maailma viia järjekordne Eesti e-lahendus – näiteks digiretsept. Kuuldavasti nimetati arvamusfestivalil Eesti uue majanduskasvu allikana “kiireid ühendusi”, mis tähendab umbes seda, et kui Eestist saab otselendude, kiirrongide ja valguskaablite abil ühenduse maailma metropolidega, tuleb meile rohkem konverentsiturismi, kõrgepalgalisi töökohti ja rahvusvahelist ekspertiisi. Umbes kord nelja aasta jooksul tuleb keegi välja mõttega kasutada internetti revolutsiooniks otsedemokraatias.
Mul ei ole midagi otselendude, X-Tee ega digiretsepti vastu – need kõik on suurepärased lahendused. USA maksuamet paistab Eesti e-riigi kõrval välja umbes nagu hobuvanker Boeingu kõrval. Ent kui tehnoloogia muutub tööriistast peaaegu religioosse optimismi allikaks, on aeg peatuda ja aeglaselt sisse-välja hingata. Viie minutiga firma registreerimine on tore, aga sellest on vähe abi, kui puuduvad haritud ettevõtjad, riskide võtmist toetav sotsiaalsüsteem ja kultuur, mis soosib loomingulisust ega häbimärgista läbikukkumist.
Digiretsept on nüüdseks juurdunud, kuid selle käikulaskmisega kaasnes hulk probleeme, mida oleks võinud lihtsalt ennetada. Interneti kasutamine otsedemokraatiaks võib parimal juhul olla huvitav eksperiment, millega kaasneb sadu tunde analüüse, modereerimist ja aktiivset kaasamist ning mis sellest hoolimata jääb poliitiliste võimusuhete taha toppama – ühesõnaga, Rahvakogu. Halvimal juhul on tulemuseks Täna Otsustan Mina – portaal, mille loomisel unustati projekti sotsiaalne pool üleüldse ära.
Kõige häirivam on see, et kõigi nende näidete puhul polnud probleemide ette nägemine sugugi raske – iga perearst oleks võinud öelda, et digiretsepti kasutamine võib paljude patsientide jaoks osutuda keeruliseks, ning modereerimata otsedemokraatia tulemusi võib Delfi kommentaariumides iga päev jälgida. Üleüldse, puhtalt terve mõistuse põhjal võiks järeldada, et demokraatia administreerimine pole aastatuhandeid olnud aruteluküsimus ainult sellepärast, et vanadel kreeklastel polnud Facebooki.
Politoloogide James Scotti ja Timothy Mitchelli hinnangul on tehnoutopism ohtlik kolmel põhjusel. Esiteks tekitab see otsustajates võimufantaasiaid – kujutlust, et suurema standardiseerimise ja kontrolli abil on võimalik vähendada eksistentsiaalset ebakindlust ja maailma ennustamatust. Teiseks, keskendudes uute leiutiste tehnilisele küljele, unustatakse, et igal uuel vidinal on oma sotsiaalne spetsiifika – uue tehnoloogia kasutuselevõtmine tähendab vanade tööriistade hukku, uusi võimusuhteid ja uusi eksperte. See, et igal eestlasel pole koduarvutit ja et iga õpetaja pole digital native ehk arvutikeele emakeelena kõneleja, peaks olema arutelukoht, mitte empaatiavaba nali, millega lõpetatakse üleskutse “ajaga kaasas käia”. Kolmandaks, ekspertiisile keskendudes unustatakse, et paljudele probleemidele on lihtsam leida lahendusi, tuginedes kogemustele, võtmegruppe kaasates ehk teisisõnu – inimestega rääkides. Arvamusfestival ja teised kodanikuühiskondlikud ettevõtmised, kus lisaks ekspertidele kuulatakse ka “kasutajaid” ning lisaks “kiiretele ühendustele” räägitakse ka kogukonnaküsimustest, sotsiaalsetest lõhedest ja muudest “inimlikest” probleemidest, on seetõttu teretulnud üritused. Ometi tunnen üha, et nii eksperte kui kodanikke võetakse tõsisemalt, kui nende pakutud lahendused sisaldavad iPade.
NSA luureprogrammide kaitsjaid ja mõningaid e-Eesti entusiaste ühendab usk, et tehnoloogia areng teeb maailma ennustatavamaks, demokraatlikumaks ja rikkamaks. Ajalugu näitab, et tehnoloogia mõju ühiskonnale sõltub ühiskonnast sama palju kui tehnoloogiast. Seda arvestades tundub, et olgu tegemist kõige lihtsama e-riigi rakenduse või kõige võimsama luureprogrammiga, ei tahaks ma neid usaldada inimeste kätte, kes arvavad, et parema ühiskonna loomiseks tuleb suhelda rohkem masinate kui inimestega.
Aro Velmet on New Yorgi ülikooli ajaloodoktorant.
