Tiina Jõgeda: Eksperiment kaablitehases
Suvel sattusin ühes karulaanes uidates mingi asutuse mahajäetud saunsuvila peale, täpselt sellise nagu filmis “Naine kütab sauna”. Saunaõhtud, mis moodustasid seitsmekümnendatel olulise osa nõukogulikust töökultuurist, on vajunud aegade hämarusse.
Asjata! Kollegidega saunatamine parandab tublisti töötulemusi. Selle avastasid üheksakümmend aastat tagasi Ameerika tööstuspsühholoogid ning tees kehtib ka praegu.
1920ndatel lauatelefone (kas keegi veel mäletab, mis need on?), kaableid ja muud moodsat sidetehnikat tootnud Western Electricu juhtkond panustas palju, et leiutada mooduseid, kuidas suurde depressiooni vajuvas majanduses inimesi tõhusamalt tööle rakendada. Chicago külje all asuv 40 000 töölisega tehasekompleks moodustas omaette universumi, kus lisaks töökohtadele asusid haiglad, kasvuhooned, pesumajad, tuletõrje jne. Kompanii mõistis, et Marxil oli õigus: ainuüksi tööliste kurnamise ja tagantpiitsutamisega lisaväärtust ei loo. Kuidas oleks präänikuga, kas lubada rohkem puhkepause või ehk parandada valgustust? Palgati psühholoogide armee, kes asus mõõtma-testima, kuni neil kogunes riiulitäite kaupa ruudulistele paberitele veetud tööviljakuskõveraid. Harvard Business Schooli professor Elton Mayo ja tema kolleeg Fritz J. Roethlisberger uurisid ja intervjueerisid Western Electricu tuhandeid töötajaid üheksa aastat.
Tõepoolest: kui tööruumides parandada valgustust, siis sooritus paraneb, kanti juhtkonnale ette. Aga sellest oli vähe. Ühel päeval lausus Elton Mayo sõnad, mis lõpetasid verised, 19. sajandi tüüpi töölisrahutused ja nüristasid igaveseks ametühinguliikumise: “Niikaua kui ettevõtjad ei arvesta inimloomuse ja sotsiaalsete motiividega, takerdubki ettevõtlus streikide ja saboteerijatega tegelemisse.”
Mul pole tarvis lisada, et Mayo oli mu vana sõbra Freudi suur austaja. Ta uskus, et kapitalistliku edu võti seisneb töölise hingeelu lahtimõtestamises.
Sotsiaalpsühholoogia ajalukku läks aga üks kuueliikmeline grupp naistöölisi, kes paigutati uuringute huvides eraldi tööruumi. Tööpingi taga releesid kokku pannes said nad üksteisega lobiseda ja sõbrunesid ja neist kasvas veel aastaid hiljem ühtehoidev tiim. Ja tööviljakuskõver tõusis märkimisväärselt! Järelikult sotsiaalsed suhted parandavad nii produktiivsust kui ka tööga rahulolu. Äriimpeerium hakkas panustama töötajate vabale ajale, pakkudes neile õhtukoole, ilusalonge, tenniseturniire, korraldati siseolümpia, lõunapausidel pakuti klassikalise muusika kontserte jne.
Hoopis olulisem oli aga avastus, et sooritus paranes hüppeliselt, kui tööline teadis, et teda jälgitakse – nähtus sai tehase järgi nimeks Hawthorne’i efekt.
Ainult et... see efekt töötab lühiajaliselt, sest inimesed harjuvad peagi “suure venna pilguga”. Tempo langeb ja produktiivsus koos sellega. Ja midagi pole teha, enam piitsutamine ei aita, küll aga suureneb tööstress, sest ülemused püüavad saavutada sama tulemuslikkust, mis oli alguses. Lootusetu!
Efekt on siiski laialt kasutusel ka tänapäeva ettevõtluses, kuid seda rakendatakse hoopis kavalamalt, töötajate saavutusvajadust ära kasutades. Tuleb lihtsalt töötajat iga päev tähele panna, tema tulemusi tunnustada! Juhtkonna ja kolleegide positiivne tähelepanu mõjutab tööviljakust.
Selle asemel et kohelda inimest kui masinaosa, tuleb tähelepanu pöörata motivatsioonile, grupiprotsessidele ja -normidele töökohal, juhiomadustele ja tööga rahulolule. Need olid 30ndatel revolutsioonilised ideed, aga praegu teab iga direktorihakatis, et organisatsioon, mis ei pööra nendele asjaoludele tähelpanu, jääb kapitalistlikus võistluses konkurentidele alla.
