Hans H. Luik: Kui puutumatu on riigikogu pätt?
Seoses sellega, et kohus mõistis Priit Toobali ja Lauri Laasi kuritegudes süüdi , avaldame 2013. aasta septembris ilmunud Hans H. Luige arvamusloo
Keskerakondlaste Priit Toobali ja Lauri Laasi autod ning kodud otsiti läbi.
Väidetakse: selleks polnud prokuröril pädevust. Õiguskantsler Indrek Teder peatas prokuratuuri toimingud. Väidetakse: Tederil polnud pädevust toiminguid peatada.
Tähtsad riigipalgalised tegelased on end mähkinud suurde õiguslikku segadusse. Ja kuigi need tähtsad tegelased tunduvad mõnikord lihtsalt nuhkidena – nuhkimisele kihutamises Laasit ja Toobalit süüdistataksegi –, ei pääsenud prokurör Heili Sepp sorima nende riigikogu arvutites.
Hannes Rummi elektronkirjad on varastatud, kapo leidis need vedelemas Keskerakonna staabis, varas nimega Onksion on üht-teist tunnistanud... Ent põhiseaduse paragrahv 76 ütleb, et riigikogu liiget kaitseb puutumatus.
Toobalil veab selle puutumatusega. Ta on Keskerakonna peasekretär, kaitsepolitseile varem rängalt vahele jäänud. Kaupmehe tänaval detailplaneeringut palunud ärimees pidi Toobali survel maksma 300 000 krooni Keskerakonna ajalehele, et “E.S.” detailplaneeringu heaks kiidaks. Nii seisis Toobali e-kirjades.
Kuid kas Toobal kihutas Onksioni Rummi taga nuhkima? Prokuratuur tahaks seda uurida, ja kriminaalseaduses muuseas pole kusagil öeldud, et riigikogu saadikut uurida ja “menetleda” ei tohiks. Põhiseaduses aga on. Õiguskantsler peatas prokuratuuri menetlused.
Tartu õigusteadlane on aga vaidlustanud hoopis õiguskantsleri enda menetlused. Õigus on keerukas, eriti kui riigikogu (sealhulgas Laasi- ja Toobali-taolised) on jätnud seaduse poolikuks. Miks ei ole kriminaalseaduses täpselt kirjas, kas ja millal rahvasaadikuid “menetleda” ja “toiminguid teostada” ehk läbi otsida tohib? Tartu jurist, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi nõunik Juhan Sarv kirjutab Juridica ajakirjas koguni, et õiguskantsler Tederi asi pole takistada prokuratuuri “menetlemist”, vaid lasku riigikogul võtta Laasilt ja Toobalilt puutumatus. Või siis mitte võtta.
Toompea riigimehed tembutavad, pressivad ettevõtjalt raha välja, “menetlevad” oma arvutites teiste meeste e-kirju... Palgad on makstud, samuti õiguskantslerile, samuti Riigikohtu spetsialistidele ja prokuratuurile. Arvutid on sisse lülitatud, ruumid valgustatud. Ent riigikogu võimalike pättide uurimist ei toimu.
Õigusliku ummiku peab lahendama seadusandja. Kirjutagu kriminaalseadusse, kuidas riigikogu võimalikke pätte “menetleda”, millal ja kelle loal võtta saadikupuutumatus, teha “toiminguid” ja isegi “menetlustoiminguid”.
Sügisese seisuga aga saame öelda, et riik kui bürokraatlik struktuur teeb võõraste kirjade näppajatele katet. Teeseldes arusaamatust, mis on rahvasaadiku puutumatus sõltumatu seadusloojana ja mis on vastutus arvatava kuriteo eest, lükkas kõrgepalgaline spiiker Ene Ergma koos Indrek Tederiga Hannes Rummi e-kirjade varguse lihtsalt sahtli põhja. Prokuratuur ei ole ka uurimist lõpetanud (siis võiks näha prokuröri avaldust kohtunikule, mille alusel toimus Eestis erakordne erakonna staabi puistamine). Pole ka kuulda prokurör Inna Ombleri tegevusest, kes kuuldavasti leidis mitu võltsimist Ester Tuiksoo heaks annetanud keskerakondlaste nimekirjas.
PS Millal teid viimati üllatas Eesti õigusemõistmine? Minu jaoks on tipuks jäänud juhtum, mil Tallinna keskerakondlasest aselinnapea Panov läks notari juurde, et kätte saada 300 000 krooni Kakumäe Võrkudele soodsa otsuse eest. Raha deponeeris notarile veeärimees Andres Davõdov. Ainus tegelane, kes selles loos vangi läks, oli hoopis kohtunik(!) Ardi Šuvalov...
