Vahur Afanasjev: Ühisrahastus ei asenda Kulkat
(1)
Kes tahab raamatut välja anda ja mujalt raha ei leia, pöördugu Hooandjasse. Ma ei viitsinud vaielda, aga et asi jäi kripeldama, seletan kohe kõik ära.
Kõigepealt eeldus – kultuuri toetamine on vajalik. Kultuur ei ole kunagi kinnise süsteemina toime tulnud, kuna kultuuri “toodang” tuleb vajaduste hierarhias pärast toitu, peavarju ja turvalisust. Ehk siis – keegi ei taha maksta. Samas on selgelt näha, et mida vähem kultuuri, seda aeglasemalt areneb ühiskond, sealhulgas majandus. Küsimus, kas eesti keelt ja kultuuri on tarvis rahaliselt toetada, on sellega vastatud. Muidugi on tarvis.
Seltskondliku spetsialisti väite aluseks oli uudis, et esimesel tegutsemisaastal on ühisrahastuskeskkonna Hooandja.ee kaudu toetust saanud sadakond projekti kokku 250 000 euro eest, neist suurem osa mingit sorti kultuur. Vaatasin, aastal 2012 jagas kultuurkapital 15 miljonit eurot 11 000-le projektile. Tõsi küll, ühisrahastusel on arenguruumi. Ameeriklaste nelja-aastane Kickstarter toetas mullu 18 000 projekti kokku peaaegu 320 miljoni dollariga, neist muidugi vaid osa on kultuuriasjad.
Kaesin, kes Hooandjast raha on saanud. Silma hakkavad asjalikud projektid, millele mujalt raha ei jagu. Kiiduväärt on Hooandja panus kodumaise muusika arengusse, näiteks kust mujalt oleks Mait Vaigu sooloplaat raha saanud? Pop ja rokk on Eestis jäetud riikliku rahastuseta, isegi kontserdipiletite käibemaksusoodustus kaotati ära. Või Peeter Lauritsa fotoraamat – imelik, et selline kvaliteettoode pole mujalt raha saanud. Või moeetendused ja nüüdistants, mis mind väga ei eruta, kuid ometi on oluline osa kultuurrahva tegemistest.
Kuid osa Hooandja kraamist moodustavad marginaalid või lausa ettevõtmised, mille isiklikult soovitaksin omast taskust kinni taguda või, veel parem, ära jätta. Nende viimaste hulgas on harrastusluule, tühjast diibipanekust nõretav tarkuseraamat, ettevõtlusõpik lastele… Olgu, küllap aitab Hooandja koguda tuttavate raha, ükski riiklikult rahastatud väärtprojekt selle võrra kuivale ei jää. Kui oleksidki ainult Hooandja-laadsed lahendused, tuleks väärtprojekte juurde, ent üldpilt jääks kahtlaseks. Kõlab elitaristlikult, aga ausalt, isegi tõsine elitarismivastane kiidaks heaks, et ka Beethoven kuidagiviisi ära sai elatud, selmet kogu tolleaegne papp oleks läinud laadateatrile.
Kui rääkida rahvusvahelistest ühisrahastusplatvormidest, siis need on muutunud pigem turunduskanaliks. Paned üles oma idee, tihti juba valmis toote, ning sisuliselt müüd selle kaudu – kes “annetab” piisava summa, saab vastu toote; tihti veel eksklusiivses vormis, näiteks vaid Kickstarteri või Indiegogo jaoks toodetud värvides kaanega.
Iseenesest ei ole selline müük või eelmüük mingi patt, kui toode on huvitav. Tihtilugu on aga tegu mitteuuendusliku jamaga, nagu “ehtsad Aafrika tänavakitarrid”, millel nii-öelda prügimäelt leitud õlikanister kõlakastiks. Pilli hind kisub tuhande dollari kanti, sõltuvalt sellest, kas kujundus on peale kleebitud või värvitud. Õlikanistrid on ühesugused ja tuliuued, ei mingit ajaloo ilu või taaskasutamist – umbes nagu pudi-padipoes müüdavad Pariisi vaksali või New Yorgi metroo kirjaga seinakellad või 20. sajandi alguse eksportpakendit imiteerivad pappkastid. Olgu, selline pill näeb ju lahe välja, kuid õiglane oleks rahastada säärast bisnist siiski klassikalise äri kombel ehk omast taskust või kreeditoride abil.
Ausalt öeldes kipuvad värsketeks ideedeks maskeeritud tavakaubad varjutama Kickstarteri ja Indiegogo tõeliselt lahedaid pärle. Teine huvitav tendents on see, et ühisrahastuse idee – ägedate väikeste tegijate kraami toetamine – hakkab kuhtuma. Kickstarteri kriitikud kurdavad, et liiga tihti toob projektidele raha kuulsa nime kaasamine. Raha on saanud ka niigi üliedukad ettevõtjad, nagu Richard Garriott, endine astronaut, praegune videomängur, kes kogus äsja üle miljoni dollari uue mängu jaoks.
Ka ekspertide kaudu jagatava riigi raha puhul on võimalik, et nimed tuhmistavad kriitilise mõtlemise. Siiski, istudes praegu kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali nõukogus, võin, käsi südamel, kinnitada, et mina vaatan absoluutselt igale taotlusele tõsiselt otsa, loen vähemalt mõne lehekülje lisatud käsikirja algusest, keskelt ja lõpust. Sihtkapitalile laekub kvartalis paar-kolmsada avaldust. Kas mitte-ekspert ehk inimene arvuti tagant, kellel samal ajal muud tööd või lõbustused käsil, viitsib sellise põhjalikkusega kümmetki projekti läbi vaadata? Ei usu. Järelikult saab ühisrahastaja otsus olla ainult kas emotsionaalne, juhuslik või mõlemat korraga.
Samas ei ole mu jutu mõte kritiseerida Hooandjat ega kahelda ühisrahastusportaalide vajalikkuses. Minu mure on, et sotsiaaldarvinistlik-thatcheristlik riigivõim saab öelda: “Miks te kultuuriministeeriumilt lunite ja milleks üldse kultuurkapital? Küsige Hooandjast. Pärast saate veel piletitulu, raamatu müügitulu ja nii edasi.”
Nagu üks klassikaaslane üheksakümnendatel kuulutas, noh, siis olid sellised kreedod eriti moes – milleks üldse riiklik sotsiaalabi ja sotsiaalmaks, kui on olemas heategevus? Ja tõi näiteks Ameerika, kus kogu sotsiaalsüsteem toimivat heategevuse kaudu ning seejuures väga hästi. Ei tea, millise “Dünastia” või “Rikaste ja ilusate” osa põhjal see järeldus oli tehtud, aga reaalsuses ei ole isegi paljulubav Obama suutnud USA masendavat sotsiaalsüsteemi korda teha.
Jutu mõte on, et mitteriiklikku ühisrahastust tuleb kultuuri osas teadvustada lisaallikana. Ühisrahastus on oluline, kuna täidab auku, mida riik ei märka või ignoreerib. Aga on ennustamatu, milliseks kujuneb toetuste struktuur, kui see tegevus riigi käest rohujuuretasandile anda. Muidugi on tähtis, mida rahvas arvab. Aga kui projektimöllus hakkab domineerima sodi või – ja see pole suurt parem – vaid rahasaamise eesmärgil kokku klopsitud projektid, jääb suur osa peenemat nina nõudvast kultuurist toetuseta.
