Viktoria Ladõnskaja: Smurfoloogia: kasuisa on bioloogilisest rohkem väärt
Multifilmis, mis pretendeerib hooaja lastehitile, käsitletakse tõepoolest lausa kaht isaliini.Üks neist puudutab sinist tüdrukut Smurfinat, kelle lõi kuri võlur, kuid kellest sinine Papa Smurf kasvatas positiivse kangelase. Ja teine – juba täiskasvanud mitte-anima tegelast Patrickut, kes ei ole lapsepõlvetraumast siiani üle saanud. Kui Patrick oli väike, jättis isa ta maha ja lõi uue pere. Patrick süüdistas kõiges ennast, kuid siis tuli tema ellu uus isa, kes on filmi mõtte ja sisu põhjal bioloogilisest isast rohkem väärt – mida Patrick lõpuks ka mõistab ja tunnistab.
Need on märgilised monoloogid! Kommertseduga lastefilmides valitseb reeglina peavoolumõtlemine: kangelane ja tema naljad, riietus, probleemid peavad olema väikese vaataja jaoks äratuntavad, sest vastasel juhul film ei müü. Ning see, millest lastele räägitakse kassahitis teemal abielu kui institutsiooni muutumine, osutub tänapäeva lapse päriselu kinnituseks. Isad vahelduvad. See, kes hakkab sind armastama, ongi sinu pärisisa. Ning see ei puuduta üksnes kodu nelja seina vahel toimuvat. See on suurelt ekraanilt lapse maailma tulev tänapäeva isaduse filosoofia.
On veel üks tähelepanuväärne asjaolu: filmis on isa vanus viidud üsna kõrgeks. Mitte põhjuseta ei kosta kõrvaltoolil istuva lapse suust küsimus: “Aga Papa Smurf – kas ta on isa või vanaisa?” See sinine võtmefiguur kannab filmis tõesti nime või tiitlit “papa”. Tegemist on ikkagi isaga, kes püüab kogu filmi jooksul päästa oma kasutütart, kuid kes sarnaneb väliselt sinise jõuluvanaga (nagu filmis endas ka tähendatakse), viimane aga kaldub loomulikult vanaisa vanuse poole.
Rõõmustav on, et mitte-anima ema isik on säilitanud äratuntavalt traditsioonilised jooned.
