Guido Viik: Ettevõtja kaitseks

Tahate, et riik oleks rikas? Siis tuleb kaitsta võla­usaldajate (s.t pankade) huve. Sest siis annavad nad julgemalt laenu ja majandus kasvab.

Umbes nii võiks kokku võtta ühe Eesti majandus­poliitika alusmüüdi. Just nimelt müüdi, sest tegelikkuses on seos vastupidine – kaitsta tasub võlgnikke (s.t ette­võtjaid). Siis võtavad nad pangast julgemalt laenu ja majandus kasvab. Olukorra mõistmiseks tasub vaadata ajalukku.

Ida-India Kompaniid asutati Londonis ja Amsterdamis vastavalt 1600. ja 1602. aastal. Tänaste aktsia­seltside eel­käijatena seadsid nad oma võlausaldajad uude ja raskemasse seisu – ettevõttele antud laenu sai tagasi küsida ainult ettevõttelt eneselt. Kaup­meestest omanikelt seda enam nõuda ei saanud. Ometi kujunesid need kompaniid Briti ja Hollandi koloniaal­impeeriumi veduriteks. Merendus oli toona väga riskantne majandus­haru ning piiratud vastutuse põhimõte lõi siin täiesti uue olukorra. Laevahukk Kariibi merel ei pruukinud enam tähendada kaupmehe võla­vanglasse sattumist. See lubas kaupmeestel hakata võtma uusi ja suuremaid riske, ehitama rohkem laevu ja saatma neid üha kaugematele meredele. Paradoksaalsel kombel võitsid sellest lõpuks kõige rohkem võla­usaldajad ise – moodne pangandus sai alguse samal ajal.

Raamatus “When All Else Fails” (“Kui kõik muu kukub läbi”) analüüsib Harvardi professor David Moss piiratud vastutuse arengulugu Ameerika Ühendriikides. 19. sajandi algul oli Massachusetts rikkam ja arenenum osariik kui New York. Viimases võeti aga 1811 vastu maailma esimene aktsiaseltse lubav seadus. Massachusetts suutis samaga vastata alles 1830, kuid selleks ajaks olid rollid juba vahetunud: kapital liikus võla­usaldajate jaoks halvema režiimiga New Yorki. Järgneva sajandi jooksul levis piiratud vastutus üle maailma, kuigi head majandus­teoreetilist põhjendust sellele ei olnud. Selleni jõudsid alles 20. sajandi lõpus oma töödes majandus­teadlased Daniel Kahneman ja Amos Tversky. Selgus, et põhjused on eelkõige psühholoogilised.

Esiteks ei ole inimeste suhtumine rahasse ja riski ratsionaalne. Esimest teenitud eurot hindame rohkem kui teist. Kõige täpsemalt on selle reegli sõnastanud 18. sajandi Šveitsi matemaatik Daniel Bernoulli: iga lisanduva ühiku väärtus on pöörd­võrdeline juba olemas­olevate ühikute arvuga. Riski puhul kehtib sama seadus lihtsalt tagurpidi – kõige rohkem kardame kaotada viimast eurot.

Teiseks: me pelgame ebakindlust instinktiivselt rohkem kui riski. Me eelistame õhukesel jääl kõndimist teadmatusele, kas jalgealuse lume all on peidus jää või maa. Me väldime valikuid, mille tagajärjed on tundmatud.

Nii mõjuski piiratud vastutuse rakendamine majandusele adrenaliini­süstina, lüües kaks kärbest ühe hoobiga. Esiteks jättis see ette­võtjaile alles “viimase euro” – padja, millele eba­õnnestumise korral maanduda. Teiseks, varasem ebakindlus nurjumise tagajärgede osas muutus nüüd selge­piiriliseks riskiks.

Valitsusel on ühiskonna riskide juhtimiseks kolm teed: riski­käitumise piiramine (nt autode piir­kiirus), kahjude hajutamine (nt liiklus­kindlustus) ja riskide nihutamine (nt töötajalt töö­andjale). Aktsionäride vastutuse piiramine kujutas endast just viimast tüüpi sekkumist – sellega nihutati osa riske ettevõtjate õlult laenu­andjatele.

Nagu aeg näitas, oli sel viisil saavutatud uus riski­tasakaal ühiskonnale soodsam. Ka toonastes parlamendi­debattides kardetud ohud (laenu­kulude kallinemine ja ettevõtjate liigne uljus) ei realiseerunud. Tagant­järele võib selle taga näha kaht põhjust. Esiteks nihutati risk ühiskonnas osapoolele, kes seda kõige paremini ohjata suutis – loomu poolest on pangad ju professionaalsed riskijuhid. Teiseks oli pankadel ideaalne vaatlus­positsioon. Laenu­andjatena said nad nõuda aruandeid, ja kõrvalseisjatena olid nende hindamised objektiivsemad kui ettevõtjate endi omad. Kokkuvõttes muutus riskide juhtimine ühiskonnas efektiivsemaks.

Siit tuleneb ka pankade ja ettevõtjate rolli erinevus majanduses. David Moss eristab oma raamatus passiivseid ja aktiivseid investoreid. Esimesed panustavad majandusse rahalist, teised aga tunduvalt defitsiitsemat inim­kapitali. Kasvu mootoriks on siiski aktiivsed ja algatus­võimelised inimesed, mitte pangad. Ulme­kirjanik Arthur C. Clarke’i kuulsat ütlust meenutades: ainus viis võimaluste piiride teada saamiseks on üritada võimatut. Just võimatu üritamine ongi majanduses ettevõtja ülesanne, mis pankadele kunagi kuuluda ei saa. Seda lihtsal põhjusel, et pangad ei saa (ega tohigi) lubada endale selliseid riske, mida ettevõtjad üritamise juures paratamatult kannavad. Muidugi on ka pankade roll ülitähtis. Kuid see on pigem tagasi­hoidev ja kainestav, mitte eestvedav.

Kui sellelt taustalt Eestisse naasta, siis lugesin Äripäeva tipp-100 hulgast kokku 27 ettevõtet, mis on asutatud sel sajandil. Neist ainult viis olid loodud pärast 2005. aastat. Muidugi nõuab tippu kasvamine aega, ja ehk polegi need arvud kõige hullemad. Kuid nii või teisiti elame paljuski 90ndate ette­võtlus­buumi dividendidest.

Samuti on näha, et piiratud vastutuse toimivus Eesti majanduses on kahanemas. Ühest küljest on pangad osavamad veeretama üha rohkem riske ettevõtjate õlgadele (näiteks isiklikke käendusi nõudes). Teisalt on võla­usaldajate kaitse olnud meie seadus­loomes viimase kümnendi jooksul läbiv motiiv. Lisaks võla- ja äriõigusele on sellele korduvalt viidatud ka näiteks pärimis­seaduse seletus­kirjas. Viimases mindi 2009. aastal seniselt vastu­võtu­süsteemilt üle loobumis­süsteemile. Maakeeli tähendab see, et enne ei saanud pärandust kätte muidu, kui tuli see vastu võtta. Nüüd langeb see automaatselt kaela. Konks on selles, et siitilmast lahkujate seas on üha enam neid, kel võlgu rohkem kui vara. Nii ongi võimalik end ootamatult avastada näiteks lapsepõlves sind hüljanud isa kiirlaene tasumast. Seda muidugi juhul, kui inimene just regulaarselt ametlikke teadaandeid ei loe ja pärandist õigel ajal keelduda ei märka. Ja kui märkabki, lähevad asjad tegelikult hullemaks! Sest lõpuks liiguvad võlad oma­valitsuse ehk meie kõigi ühiseks koormaks. Tõsi, seadus näeb ette ka võimaluse pärandvara inventuuriks ja pankrotti saatmiseks. Kuid see pole just lihtne ja odav protseduur.

Sel taustal pakun seadus­andjatele välja kaks lihtsat printsiipi, mis nihutaksid meie riske ühiskonnale soodsamas suunas – võlgnikult võlau­saldajale. Seda nii üldise moraali kui majanduse elavdamise võtmes.

Esiteks: võlgniku surm kustutab võla. Eelkõige oleks see kristlik lahendus – isiklikul tasandil on laste arvelt laenamine lihtsalt ebamoraalne. Seetõttu võiks selle ukse ka seadusega koomale lükata, suunates riisiko laenuandja õlgadele. Ka käimasolev riikide võlakriis näitab, et põlvkondade­vahelise laenamisega kaasnevad tõsised ja läbi­uurimata eetika­riskid.

Teiseks: tagatise realiseerimine kustutab võla. Tagatisvara hindamisel on pank pädevam igast laenu­taotlejast. Seetõttu on ta ühiskonna seisukohast ka sobivaim osapool kandma hindamise riski. Teisisõnu, kui pank hindab teie korteri näiteks 100 000 eurole, annab selle pealt 80 000 laenu ja raskuste tekkides müüb korteri teie jalge alt 50 000 eest maha, siis 30 000 peabki olema panga kahju. Klient on oma kahju (siinses näites 20 000) selleks ajaks juba kandnud.

Nagu ajalugu on näidanud, võidaks vastutuse enda kanda võtmisest lõpuks ka laenuandjad ise – ajapikku ilmuks nende valikusse lihtsalt rohkem ja paremaid projekte.