Püha õhtusöömaaeg
Kuna 1950ndatel sündinud põlvkonna ainus religioon oli usk helgesse kommunistlikku tulevikku, siis pärast raudse eesriide langemist on mul pidevalt olnud kange tahtmine teada saada, mida meie eest isakesed Hruštšovid ja Brežnevid ligi pool sajandit varjasid. Tahtsin juba ammu piiluda usumeeste telgitagustesse. Kuna vanas eas ma nagunii ei suudaks ära õppida selliseid mõisteid nagu stuupa, mahajaana, sangha, suutra ja thankad, siis otsustasin minna kergema vastupanu teed ja koos targematega esmalt lihtsalt einestada. Budistlik Lama Tzong Khapa instituut asukohaga Toscanas (täpsemalt Pomaias, ligi 40 kilomeetrit Pisast lõuna poole), pakub huvilistele just sellist võimalust. Budistlik õhtusöök maksab 10 eurot ja kuigi me broneerisime telefonitsi ja oleks pidanud minema selle eest maksma kaks ja pool tundi enne söömaaja algust, jäädi meid siiski uskuma, et kindlasti tuleme ja tasume vahetult enne einestama asumist.
Pomaia on minu arust üks kaunimaid paiku terves maakonnas. Ta asub keset kõige tüüpilisemaid Toscana künkaid, küpresse, põlde ja mõisaid. Budistidel on õnnestunud enda käsutusse saada üks mõisahäärberi ja lossi vahepealne imposantne hoone, kus toimuvad huvilistele õppepäevad. Ööbimisvajaduseks on ehitatud hulgaliselt armsaid bangalo tüüpi majakesi ning ka need, kes ei soovi osaleda instituudi töös, võivad sellegipoolest seal puhkust veeta. Ööpäev koos kolme toidukorraga maksab 38 eurot inimese kohta.
Instituudi territooriumile jõudes hakkas minu itaallastest kaaskond tegelema sääsetõrjevahendi pritsimisega oma tundlikele jalakestele ja ümbruskonna kasside silitamisega. Aruteluks tuli ka kasside taimetoitluse võimalikkus planeedil Maa. Tuletasin neile meelde, et see pole restoran ja toit tuleb iseteeninduslikus korras lauale tuua, seistes enne pikas järjekorras. Menüüs oli kruubisupp köögiviljadega (kapsas, kartul, porgand jne), läätsesalat, millele oli lisatud maisi, hautatud spinat, mis oli maitsestatud sidrunimahlaga, keedetud aedoad, värske rukola, penned tomatikastmes, riisi- ja sojajahust valmistatud kotlet, mis oli paneeritud riivsaias, leib ja lõpetuseks meloniviilud, üliküpsed viigimarjad ning virsikud. Igaüks sai valida meelepärase portsu ja just sellises koguses, mis eelhinnangu kohaselt oleks meeleldi ärasöödav. Lauale oli asetatud toidupalve, millega taheti öelda, et toit on nagu ravim, mida tuleks süüa vaid keha varustamiseks vajalike ainetega. Üritasin seda oma kaaskonnale ka ette lugeda, kuid mind ei kuulatud.
Üks vanem proua meie seltskonnast nõudis, et mis lihast kotlet on tehtud. Vastasin kulmu kergitamata, et riisist ja sojast. Seepeale maitsesid kõik kotletti vaid raasukese ning jätsid selle söömata. Suppi meie seltskonna härrasmees Carlo ei söönud, maitses ja lükkas eemale. Mingeid muid toite ta samuti ei proovinudki. Annetasin talle oma puuviljad ja leivakääru. Puuviljad sõi härra ära, leiva jättis aga jälle järele. Ka prouad Lucia ja Amelia jätsid järele neli kääru leiba, mille kohta tegin neile märkuse, et budismile on ahnitsemine võõras ja toitu tuleks suhtuda austusega – kui ei söö, siis pole ka vaja oma taldrikut täis laduda. Sellest märkusest tekkis ebameeldiv üllatusmoment, mis kestab praeguseni, sest ma peaksin hoidma oma arvamused endale.
Toidu sõid jäägitult ära ainult Giada, kes on suur tervislike eluviiside pooldaja, mina ja Franco. Kõht sai tõesti täis, sest kruubid vist jätkasid paisumist.
Eine lõpetuseks tuli nõud kööki tagasi viia ja sorteerida toidujäätmed viisil, et komposti minev saaks eraldi ja salvrätid rändaks kasutatud paberi korvi. Taldrikud tuli eraldi asetada esimesse pesuvanni ja noad-kahvlid teise ning klaasid kolmandasse vanni. Kuna budistide territooriumil on suitsetamine rangelt keelatud, olid ühe suitsunäljas naise käed selleks ajaks juba märgatavalt värisema hakanud. Usun, et omal jõul ta hiljem sigaretti enam põlema ei saanud.
Nagu lugeja juba aimab, lõppes meie pere õhtusöömaaeg ühes pitsabaaris, kus Carlo tellis endale suure singipitsa ja ühe sellise magusa pitsa, mis on valmistatud põhimõttel nagu minu lapsepõlve suhkrusai, millele pandi pisut vett, siin aga pannakse oliiviõli. Pitsade allaloputamiseks oli vaja ka ohtrasti õlut. Siinkohal ei imestagi, et Carlo on paks nagu kümnendat kuud rase olev elevant ja põeb suhkruhaigust. Mõistsin ühtäkki, et mingit nirvaanasse jõudmist või valgustushetke pole mõtet ühest õhtusöögist loota.
