Reisiidee: Berliini lähistel
On veel soe, on veel suvi ja valimised veel olemata, mistõttu plakatid (Saksamaal veelgi ilmetumad kui Eestis) on ujutanud laternapostid üle vuntsiliste meeste ja korpulentsete prouade poolt väljapõrutatavate lubadustega.
Ilu selle hapral ja klassikalisel kujul polegi ehk endiselt Ida-Saksamaalt mõtet esimese asjana otsida, kuid kui avada end mõttele, et laupäevaöise Kreutzbergi rongijaamas kannab lakkamatu rahvavool (peos õllepudelid ja huulil laul) teile otsekohe vastu kollase inimkana ja sekund hiljem end Lumivalgekese kostüümi sättinud habemiku, ei valmista Berliin pettumust. Potsdam – sedavõrd Berliini külje all, et terve ööpäeva kehtiv ja vaid kuus eurot maksev tageskarte rongiga kahe linna vahelgi sõita lubab – rõhub seevastu lossiparkide väärikusele ning nagu kohalik giid (rind ilmsest uhkusest pakatamas) tähendab, oli Potsdam veel sajandi eest suurem kui Berliin (mis siis raamatupidamisliku trikiga hiigellinnaks paisus); et Preisimaad valitsev perekond eelistas toona veeta just Potsdamis lõviosa oma aastast.
Tänasel päeval on monarhidest jäänud Potsdami hauad – neist mõistagi kuulsaim Friedrich Suure oma, kelle kalmule Sanssouci palee ees heasoovijate käed armastatud kartuleid poetavad –, sellal kui elavaile pakub Brandenburgi liidumaa neidsamu mugulaid keedetult koos hakitud sellerilehtedega, kõrval sügisese lemmiklisandina rammusaks praetud kukeseened. Erich Honeckeri endises jahilossis Hubertusstockis – mõistliku hinna eest võib muide pugeda magama kardetud liidri kunagisse voodisse, pea kõrval telefon, millel siiani näib Kremliga otseühendus olevat – põrnitsevad einestajat kaminasimsilt täistopitud faasan, metsis ja öökull, kuid aknataguses raskes suvelõpupäikses ähvardavalt läikivad maisipõllud ja laiuvad tammelaaned sosistavad vaikselt, et Brandenburg on siiski enamat kui muuseum, provints või berliinlaste väljasõidupaik roheliseks nädalalõpuks. Andku lisatud fotod hakatuseks kaks ideed, mida teha väljaspool Brandenburgi väravaid.
