Raul Ranne: Kes kardab Meikari Silverit?

Mõni päev tagasi vaatasin filmimees Artur Talviku koduses kinos tema ja Peeter Vihma koostöös valminud särtsakat dokfilmi.

“Okupeeri oma müür” on selle nimi. Seesama, mille esilinastus on tuleval teisipäeval. Vaatasin huviga ning püüdsin leida sealt stseene või episoode, nägusid või mõttekäike, mille väljaütlemine vahetult kohalike valimiste eel kohe üldse ei sobi.

Talvik nimelt mainis, et kodanikuühiskonna sihtkapital (KÜSK), ilmselt kodanikuühiskonna elavdamiseks loodud struktuur, ei andnud talle raha filmi levitamiseks, ehkki varem oli filmi idee KÜSKi inimesi vaimustanud. Ehk tekkis kahtlus, et ega äkki Talvik või Vihma valimistel kandideeri. Või kandideerivad? Ühtäkki soovitati filmi enne valimisi mitte näidata, sest mõned seal osalevad aktivistid kandideerivad valmistel. Ja kui Talvik kuulutas, et ta filmi “esikad” Tallinnas ja Tartus toimuvad just nimelt enne valimisi, otsustas KÜSKi nõukogu filmi levitamist mitte toetada.

See peab olema hirmus film. Räme propaganda või midagi sellist. Vaatasin huvi ja uudishimuga, äkki ongi filmimees, kuigi ei kandideeri, oma valimisprogrammi osavalt kaadrite vahele pununud.

Aga nägin kolme näidet kogukondadest, kes on otsustanud oma õiguste eest seista. Üks seltskond võitleb põhikooli eest; teine karstialale, nõiakaevu lähistele plaanitava karjääri vastu; kolmas seltskond korraldab kogunemisi internetivabadust piiravate eelnõude vastu. Ei midagi radikaalset ja hirmutavat.

Nägin, kuis Talvik ja Vihma veavad paralleele mujal maailmas toimuvaga. Annavad sõna aktiivsetele inimestele välismaalt, kes kodanikuühiskonnaks olemise vajadust ja vaeva arusaadavalt mõtestavad. Nad räägivad oma kogemustest, räägivad kodanikujulgusest. Hariv jutt.

Nägin filmiloojaid püstitavat hulga küsimusi. Näiteks, miks ei ole eesti inimesed kärmed oma õiguste eest seisma? Miks need üksikud arglikud katsed enda või kogukonna huvide eest võidelda, millest mõni on ka laialdast ühiskondlikku tähelepanu pälvinud, sageli põhilisest eesmärgist kaugenevad ning lõpuks sumbuvad? Miks me, kes me kõik siin maal elame, laseme ennast ikka ja jälle kahtlaste lubadustega ära osta? Miks me pole järjekindlad? Kas on ikka mõistlik lasta oma põhimõtteid peenrahaks (või ordeniteks) vahetada? Kas ikka oleme valmis ja ka võimelised lõhkuma ükskõiksuse müüri eeskätt enese sees? Või oleme mökud?

Vaat sedasorti mõtted ja küsimused tekkisid, kui vaatasin Talviku keldris filmi “Okupeeri oma müür”.

Õigupoolest on see ju õppefilm, mida võiks iga hääleandja kindlasti näha. Et enne, kui valik teha ja sedel urni lasta, mõeldaks läbi, kas see inimene, kellele oma hääl antakse, on ikka mõistlik inimene.

Tõsi, mõnes kaadris võib näha Silver Meikari nägu. Meikar on hirmus küll. Ei tea ju, millise õudse saladuse ta jälle välja räägib. Võib-olla teda kardetaksegi. Ei maksa. Filmi peamise sõnumi seisukohalt ei ole ta üldse oluline.

Või on kõige taga siiski mingi muu hirm? Näiteks nendesamade (ja paljude teiste sarnaste) küsimuste ees, mida film ärgitab küsima.