Komöödiate ja isegi (enese)iroonilise paradigma puudumise põhjuseks on muidugi autorite teadmine, et selliseid töid ei auhinnata. Eesti haritlane on tark ja majanduslikult mõtlev.

Samas: mida viletsamaks ja jõuetumaks muutub Eesti (ja Euroopa) poliitiline ning majanduslik asend maailmas, seda enam otsib rahvas kultuuris pääseteed või unustust. Ja meil pole säravatest komöödiakirjutajatest puudust, meenutame sellest aastast kahte: “Nukitsamees 2” Emajõe Suveteatris ja “Võidab see, kellel on kõige hullem mees” Kinoteatris. Mõlemad läksid/lähevad täissaalidele. Näidendivõistluse võidutöid aga näidatakse erilise eduta nurga taga.

Ei ütleks, et Eesti teatri aastaauhindade jagamisega oleks teisiti. Koomikat, mida lavale tuua ja laval kujutada, on võrratult vähem kui probleemipuntras hälvikuid või piinlikku suhtekolmnurka. Hinnatakse valu, täpsemalt, teeseldud valu. Sest inimene, kellel on tõeliselt valus, ei hakka sellest ju näidendit või luulekogu komponeerima.

Sama poliitika valitseb kirjandusauhindade jagamisel, välja arvatud ehk Tuglase novelliauhind, sest novell on selline žanr, kus omapära, leidlikkus ja vaimukus peavad end kehtestama. Lühidalt: eesti kultuuri rahastamise eesmärk on teha looja elu võimalikult kergeks ja ilusaks, et ta saaks näidata, kui raske ja kole on elu. Ei ole Eestis riigi tasemel võikamaid topeltstandardeid ega ebavõrdsemat kohtlemist kui kultuuris. Olukord võrdub samaga, kui spordis antaks aastaauhindu mitte võistlustulemuste ja rahva armastuse eest, vaid selle eest, kui palju keegi treeningutel piinles ja vigastuste küüsis vaevles.

Asi on nii ja jääb nii. Publikule toitvat vaimukust, žüriidele maailmavalu ja ängi vahtu.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid