Andrei Hvostov: Snowden - saadik tulevikust
Ulmefilmides tegutsevad saadikud tulevikust, kes püüavad inimkonda hoiatada tulevaste katastroofide eest. Edward Snowdeni ümber toimuv meenutab sellise filmi stsenaariumi.
Igapäevase ilmateate sarnaseks muutunud NSA luureskandaal – nonii, mis siis täna kuulukse? – meenutab mõneti põlvkondadevahelist arusaamatust.
Globaalse luureskandaali peamisteks “süüalusteks” on Ameerika Ühendriikide teabehankimise agentuur NSA ja tema Briti partner GCHQ, kellele teevad n-ö allhanketööd paljude maade teabe- ning järelevalveteenistused.
Seega vaatavad luureskandaalist häiritud inimesed kogu maailmas lootusrikkalt kahe nimetatud riigi seadusandliku kogu poole – USA puhul on selleks kongress, Suurbritannias aga parlament.
Nagu igas normaalses demokraatias kombeks, on ka nendel kogudel komisjonid, kes peavad jälgima kodumaise luure ja vastuluure tegevust.
Ühendriikides on selleks Select Committee on Intelligence, Suurbritannias aga Intelligence and Security Committee.
Esimest juhib senaator Dianne Feinstein (80), teist Malcolm Rifkind (67).
Probleem nähtub juba nende inimeste sünniaastatest. Enamik inimesi, kes peaks lindpriiks kuulutatud Edward Snowdeni (29) jutust hakkama mingeid järeldusi tegema, on sündinud, kasvanud ja ka keskikka jõudnud ammu enne internetiks või mobiiltelefoniks nimetatud nähtuste teket.
