Riigikohus võttis nelikmõrvas süüdi mõistetud Nikolajevilt lootuse
Nelikmõrvas süüdi mõistetud Nikolajev (täpsemalt tema kaitsja Antti Aasmaa) rõhus teistmisavalduses sellele, et 1998. aasta kevadest saadik vangis istuva mehe süüdimõistmine polnud õiglane, kuna: 1) prokuratuur loobus süüdistusest, 2) ainsaks süütõendiks oli tema enda (tegelikkusele mittevastavaid detaile sisaldav) ülestunnistus ning 3) politseinikud piinasid võtmetunnistajat süüstavate ütluste saamiseks.
Riigikohus ei pööranud neile väidetele suuremat tähelepanu – teisisõnu, ei süvenenud teistmisavalduses ja ka ajakirjanduses avaldatud kahtlustesse, et inimene on eluks ajaks vangi pandud ilma, et tema süü kohta oleks ainsatki tõendit.
Sisulise probleemi – kas inimene, kelle süü kohta pole tõendeid, ikka peaks vangis istuma? – asemel keskendusid kohtunikud Hannes Kiris, Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg (muide, viimane osales Nikolajevi süüdimõistmises ka aastaid tagasi, ent selleski ei näinud kolleegium mingit probleemi) formaaljuriidikale ehk sellele, mis on „uute asjaolude ilmnemise olemus“.
Ehk lihtsamalt – kui seaduses on teistmise alused sõnastatud nii, nagu nad parajasti on, siis polegi võimalik midagi teha.
Aastatetagust loomuvastast süüdimõistvat kohtuotsust (inimene mõisteti eluks ajaks vangi, kuigi prokurör palus ta õigeks mõista!) õigustas riigikohus põhjendusega, et „kriminaalmenetluses kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust. Seetõttu pole võimalik kohaldada täna kehtivaid menetlusõiguslikke reegleid tagasiulatuvalt ja kohtuotsuse jõustumise järel asetleidvad muudatused menetlusõiguses ei saa iseenesest kaasa tuua jõustunud kohtuotsustega kriminaalasjade menetluse uuendamist.“ Teisisõnu – kuigi riik ütles mõni aasta tagasi otsustavalt lahti nõukogude ajale iseloomulikust inkvisitsioonilisest (süü presumptsioonile rajatud) kohtuprotsessist, kehtestades reegli, et kui prokurör loobub süüdistusest, tuleb inimene õigeks mõista, on Nikolajevi süüdimõistmine vastu süüdistaja tahtmist Riigikohtu hinnangul ka täna igati õiglane.
Sjomikult piinati tunnistus välja
Keskseks tegelaseks Nikolajevi süüasjas kujunes tunnistaja Ilja Sjomik. Just tema saabus mõrvapaika koos Nikolajeviga. Et aga nooruk oli toona erinevate pahanduste pärast politsei huviorbiidis, lahkus ta enne, kui Nikolajevi poolt kohale kutsutud politsei sündmuskohale saabus. Nii kinnitas Nikolajev oma esimestes ütlustes, et talle tõi teate nelja inimese, sh Nikolajevi elukaaslase tapmisest, „mingi poiss“.
Kui politsei Sjomiku kätte sai, kinnitas too kahel ülekuulamisel (1998. aasta kevadel), et Nikolajevil pole mõrvadega mingit pistmist. Pool aastat hiljem võeti Sjomik vahi alla, kahtlustatuna mingis varguses, ning asuti töötlema, et ta annaks Nikolajevi mõrvasüü kohta ütlusi. Seda mees lõpuks ka tegi.
Sjomiku piinamine ja uute ütluste saamine oli vajalik seepärast, et vahepeal (1998. aasta mais) oli valminud ekspertiisiakt, mis kinnitas, et nelikmõrv pandi toime tavalisest, s.t. ilma summutita relvast. See oli politsei jaoks probleem, sest oma „puhtsüdamlikus ülestunnistuses“ (1998. aasta aprillis) rääkis Nikolajev, et tappis neli inimest summutiga (!) püstolist.
Ent nüüd, kus politsei käsutuses olid Sjomiku ütlused, et Nikolajev siiski tappis need inimesed, võis asja kohtusse saata.
Kohtus teatas Sjomik, et Nikolajev pole süüdi – teda piinati politseinike poolt, et ta Nikolajevi vastu tunnistaks. Kohus ei arvestanudki Sjomikult „välja pekstud“ ütlusi, kuid – mis peamine! – ei arvestanud ka varasemaid, Nikolajevile sisulise alibi andnud ütlusi.
Mis tegi Nikolajev puhtsüdamliku ülestunnistuse?
Nikolajev väitis aga, et tegi puhtsüdamliku ülestunnistuse üksnes seepärast, et politseinikud panid ta valiku ette – eitad oma süüd, lähed nagunii vangi, või – mis veel hullem – naased vabadusse, kus tegelikud mõrvarid su (ja su lapsed) igal juhul tapavad. Või siis võtad tapmised omaks ja pääsed mõneaastase vangistusega näiteks afektiseisundis toime pandud tapmise eest, pärast vabanemist saad aga uue identiteedi ja elad rahulikult edasi. Nii nõustunudki Nikolajev ennast süüdi tunnistama, kuid kuna ta nelikmõrva tegelikest asjaoludest midagi ei teadnud, sisaldab tema ülestunnistus ebaloogilisi ja tegelikkusele mittevastavaid väiteid.
Teadaolevalt teevad summutiga ja ilma summutita relv laskmisel niivõrd erinevat heli, et selles osas pole tulistajal võimalik tagantjärgi eksida. See eksimus ei jäta muud võimalust, kui arvata, et Nikolajevit tõepoolest sunniti omaks võtma uurijate versiooni sündmustest. Ainult et kas uurijate arvamus saab olla õigusemõistmisel määravaks?
90ndatel (ja varem N.Liidus) kasutusel olnud praktika lubab paraku arvata, et „seotus uurijate arvamusega“ tähendab seda, et inimest töödeldakse, kuni ta uurijate versiooni „puhtsüdamlikult“ omaks võtab.
Kohtunik Anu Ernitsa jaoks, kes Nikolajevi novembris 1999 eluks ajaks vangi mõistis, polnud see probleem. Vastuolu, mis igas tsiviliseeritud riigis tooks kaasa õigeksmõistva otsuse – inimene on ennast süüdi tunnistanud tapmises relvaga, mille kasutamise ekspert hiljem välistab – lahendas kohtunik rabava argumendiga: „Nikolajevi väide, et püstol oli summutiga, on vale. See võis olla seotud uurijate arvamusega, et püstol oli summutiga."
Summutiga või summutita relv?
Selle asemel, et tõlgendada karjuv vastuolu põhiküsimuses – missuguse relvaga tapeti? – süüdistatava kasuks (nagu sajandeid on elementaarseks peetud), märkis kohus, et Nikolajev eksis ülestunnistuses, sest „võis olla seotud uurijate arvamusega.“
Vähe sellest. Näilisele põhjalikkusele vaatamata ei selgitanud kohtunik, miks arvatav mõrvar pärast oma kuritegu uuesti sündmuskohale läks, miks ta ise politsei ja kiirabi kutsus, politsei ära ootas, ent siiski kohe alguses ja mitmel hilisemal ülekuulamisel andis täiesti loogilise seletusi, kes tegelikult (kohalik allilmaliider Sirotkin) Jelena Erlihi surma soovis jne.
Kerkib küsimus – ehk oli hoopis kohus seotud uurijate arvamusega? Küsimus, kas ja kui ei, siis miks ei töötanud uurijad piisava põhjalikkusega versiooni kallal, kas mõrva võisid toime panna näiteks Sirotkini tellitud palgamõrvarid, jäi ja jääb vastuseta. Tasub arvesse võtta 90ndate õhustikku tervikuna, eriti Ida-Virumaal, sh toonases ajakirjanduses ilmunud vihjeid, et Sirotkinil oli kohaliku politseiga hea läbisaamine… Pealegi on ilmselge, et Eesti esimene nelikmõrv ei tohtinud jääda lahenduseta, eriti keset 90ndatel Ida-Virumaal valitsenud kriminaalset kaost.
Lisaks küsitava väärtusega ülestunnistusele jäid tõenditest kohtu käsutusse lõpuks vaid Nikolajevi väikese poja poolt ülekuulamisel öeldu, et isal oli püstol (kuigi võiks eeldada, et laps ei tee vahet püstolil ja maketil; ei tea, mis on summuti jne). NB! kohtus laps esialgseid ütlusi ei kinnitanudki, kohus aga "usaldas" eeluurimisel räägitut;
tunnistaja P. öeldu, et jättis Nikolajevi kätte summutiga püstoli (see seletabki uurijate „arvamust“ mõrvarelvast, mis hiljem väljendub ka ülestunnistuses);
tunnistaja L. öeldu, et päev pärast nelikmõrva olevat Nikolajev lubanud Sirotkini (!) ära tappa.
Ja rohkem tõendeid polnudki.
See ilmselt seletab, miks keeldus riigikohus täpsustamast mullu mais avaldatud pressiteates http://www.nc.ee/?id=1322 esitatud väidet: „Tõele ei vasta ajakirjaniku väide, nagu oleks Anatoli Nikolajev mõistetud süüdi 1998. aastal Kohtla-Järvel toime pandud nelikmõrvas ainult Nikolajevi puhtsüdamliku ülestunnistuse alusel. Kohtutel oli kasutada ka muid süüstavaid tõendeid.“ Neid tõendeid lihtsalt polnud, seda aga ei tahetud tunnistada.
Riik polnud valmis oma vigu tunnistama
Lõppkokkuvõttes lahenes Nikolajevi saaga nii, nagu karta võis: riik riigikohtu näol ei ole veel valmis tunnistama ja parandama enda vigu, isegi kui need on tehtud „puust ja punaseks“. Mundriau, süsteemi eksimuste mahavaikimine ja kohtusüsteemi kõrge palgataseme õigustamine ilmeksimatusega on tähtsam kui skandaal, mille oleks kaasa toonud Nikolajevi õigeksmõistmine: see tähendanuks muuhulgas hävitavat hinnangut 90ndate uurimis- ja kohtupraktikale, rääkimata inimesele tekitatud kolossaalse moraalse kahju omaksvõtmisest ja heastamise kohustusest. Selle asemel peideti Nikolajevi viimase lootuse välja naernud otsus sobivalt reede õhtupoolikusse.
Nikolajevil ei ole enam kellelegi ega millelegi loota. Ta peab vangis istuma elu lõpuni või siis vähemalt 15 aastat, sest eluaegsest vangistusest võib tingimisi vabastada, kui karistusest on kantud 30 aastat. Ta ei saa arvestada ka armuandmisega presidendi poolt, sest armuandmise eelduseks on asjaolu, et süüdimõistetu on oma süüd mõistnud ja kahetseb toimepandud kuritegu.
