Areeni arhiivist: Härra Ruus
Eesti Ekspressi pikaaegne filmiajakirjanik, maestro Jaan Ruus, keda paljud toimetuses härra Ruusiks kutsuvad, tähistab 23. novembril 75. sünnipäeva. Piisav põhjus, et oma lehes temaga pikemalt filmiajakirjaniku tööst rääkida. Juubilariga vestles Raul Ranne.
Mul on au tunnistada, et Jaan on paljuski mu maitset kujundanud. Olen temalt ikka küsinud, kas minna seda või teist filmi vaatama. Jaan on alati võtnud vaevaks vastata pikemalt, kui oleksin osanud oodata. No ja kui Jaan veel suitsu tegi, see oli aastaid tagasi, siis unustasime end sageli toimetuse suitsunurka jutustama. Vaat need olid põhjalikud ekskursioonid filmimaailma põnevatesse nurkadesse. Kahju, et me viimasel ajal nii harva kokku saame.
Mu grusiinist sõber, kel pole paraku aimugi meie filmidest, küsis, millised on Eesti filmid. Jutustasin siis, et eks nad on sellised rahuliku rütmiga ja vaoshoitud emotsioonidega kulgemised. Nagu me isegi. Kas ma eksisin?
Kõigepealt, mis asi on Eesti film? Kas me räägime mängufilmist, dokumentaalfilmist või animatsioonist? Näiteks soomlased teevad väga häid, tähelepanelikke, nüansirikkaid ja eluliste detailidega pikki dokumentaalfilme. On neid aastaid teinud. Kuid me anname hinnangu Soome filmile nende mängufilmide alusel. Aga ma arvan, et see, mis sa sõbrale ütlesid, kehtib Eesti mängufilmide kohta küll.
Milline on su meelest hea film? Mis sorti filmid sind vaimustavad?
Ühelauselist vastust pean ma nüüd mõtlema. See on umbes sama küsimus, et mis on hea kunst.
Helilooja Helena Tulve ütles ühes raadiosaates, et hea looming on vormi ja sisu kooskõla ning ühtaegu ootuspärane ja ootamatu. Hea looming annab võimaluse ära tunda ja samal ajal on see võimalus kohtuda tundmatuga. Mu arust sobib see ka hea filmi iseloomustamiseks.
Tähendab, mina ütleks natuke ühiskondlikumalt. Head on filmid, kus isiksuse ja ühiskonna konflikt on ootamatult ja vormikindlalt lahendatud.
Kui paljusid filme sa oma filmiajakirjaniku karjääri jooksul näinud oled?
Oota, las ma arvutan. 5000 tuleb vahest täis, 10 000 vist mitte.
Eeskätt popmuusikas tavatsetakse öelda, et kõik uus on ju ammu unustatud vana. Et kõik on varem ära tehtud, uued on vaid ehk detailid. Kas filmidega on sama lugu?
Uus aeg toob kunsti mõistmiseks juurde arvukamalt tegureid, pidevalt muutub perspektiiv. Uus põlvkond esitab kunstile ka omad nõudmised, iga uus sugupõlv peab ju õieti looma omaenda kriitika. Ajaga muutub vaatepunkt. Kui päevakohaseid näiteid tuua, siis praegu Sirbis toimuv meenutab kultuurivaenulikku proletkulti pealetungi omal ajal Nõukogude Liidus. Kriitika konstruktiivsuse nõue tuletab meelde kultuurivõimu terminoloogiat kaheksakümnendate aastate algul. Kui kaugemale minna, siis enne sõda, vaikival ajastul, nõuti positiivse rahvusterviku rõhutamist. Oleme praegu jälle ajas, kui rööpaid üritatakse ümber seada. Mis suunas, see ei sõltu üksnes Rosimannusest-Michalist-Kenderist-Ansipist, vaid eelkõige sellest, kellega liitub või keeldub liitumast Värske rõhu põlvkond.
Ühes filmiblogis märkasin su soovituste listi vanematest filmidest – “511 parimat fotot Marsist” (Andres Sööt, 1968), “Oktoober” (Sergei Eisenstein, 1928), “Juhan Liivi lugu” (Peep Puks, 1975), “Tuhk ja teemant” (Andrzej Wajda, 1958), “Viimasel hingetõmbel” (Jean-Luc Godard, 1960) ning “Fanny ja Alexander” (Ingmar Bergman, 1982). Ma ei küsi, miks konkreetselt need filmid, kuid huvitav oleks teada, mis üldiselt teeb sinu maitse jaoks ühest filmist suurepärase filmi?
Valisin need filmid blogisse seepärast, et need on kergesti kättesaadavad. Aga mina olen modernismi laps. Biitnikud on minu lemmikkunstnikud. Mis annab hea kunsti? Ühiskondliku kaaluga konflikt, mis ootamatus vormis on edastatud isikupäraselt. Jean-Luc Godard ja Orson Welles on parimad näited. Godard on oma aja tundlik peegel, samas on filmil revolutsiooniline vorm. Wellesi filmil on sotsiaalne sisu, uudne ülesehitus ja pildi jaoks uudne sügavusteravus.
Briti filmiajakiri Sight and Sound, tõsiste hulgas kõige esinduslikum, korraldab filmikriitikute rahvusvahelisi küsitlusi 1952. aastast – iga kümne aasta järel. See ajaperiood sobib muutuste märkamiseks kinoekraanil. Hindajatele jäävad vabad käed – on need kümme filmi hindajate jaoks filmiajaloo tähtsaimad, esindavad esteetilisi tipp-punkte või on valijatele suurimat mõju avaldanud. Aastatega tuleb filme juurde, kuigi mõned nimed (Fellini, Hitchcock) on filmikultuuris kõvasti sees. 2012. a esitas oma tippkümne (ilma neid järjekorda seadmata) 846 maailma kriitikut ja filmiteadlast. Koondtabel nägi välja selline:
1. “Vertigo” (Hitchcock, 1958)
2. “Kodanik Kane” (Welles, 1941)
3. “Tokyo Story” (Ozu, 1953)
4. “Mängureeglid” (Renoir, 1939)
5. “Päikesetõus” (Murnau, 1927)
6. “2001: kosmoseodüsseia” (Kubrick, 1968)
7. “Otsijad” (John Ford, 1956)
8. “Inimene filmikaameraga” (Dziga Vertov, 1929)
9. “Jean d’Arci kannatused” (Carl Theodor Dreyer, 1928)
10. “8 1/2” (Fellini, 1963)
Näeme kolme tummfilmi: “Päikesetõus”, Jeanne d’Arci kannatused” ja “Inimene filmikaameraga”. Ameerika filme on viis, Euroopa omi neli, Aasiast üks. Kõige noorem on “2001: kosmoseodüsseia” (1968). Euroopast pole selles rea tipus ei Bergmani, Antonionit ega Tarkovskit. Aasiast ei näe me esimese kümne hulgas Kurosawat. Hitchcocki “Vertigo” võitis 2012. a küsitelul veenva 34häälese enamusega, kümme aastat tagasi vaid 5ga. Ent ka osavõtjaid oli kuus korda rohkem ja filme on kõvasti juurde tulnud. Ehk sellepärast kõneldakse tänapäeval juba tipp-50st.
Kui tihti sa viimasel ajal sama mõjuga filme oled näinud?
Iga suure festivali auhinnad antakse väga headele filmidele. Kui minu 2002. a nimekirjas on viimane aastast 1999, siis mulluses nimekirjas juba aastast 2011. Ungarlase Béla Tarri “Torino hobune” on filmikunsti äärmise minimalismi proovimine. Kogu film koosneb paarikümnest viimistletud kaadrist.
Ekspressi hindetabelis paned sa Eesti filmidele sageli keskmisest kolmest tärnist nõrgema hinde. Miks?
Keskmine heal tasemel film on ikka 2 või 2,5 punkti. See on ka lühiretsensiooni lühim vorm. Ega Eesti film ei erine põhimõtteliselt Soome või Rootsi filmist, või kui, siis vähese läbimõtlemise poolest (Aasia filmidest küll, neil pole narratiivsust meie mõistes). Viimasel ajal on minu Eesti filmide hindeks 2,5 punkti: “Kertu”, “Free Range”, “Mandariinid”. Hindan neid kõrgelt, need on head filmid. “Tagasihoitus ja summutatud sarmikus” – hindas kunagi Moskva kriitik Sergei Assenin Elbert Tuganovi nukufilme. Eesti Tuganov oli verelt osseet, ja kasvas üles Saksamaal.
Eesti film on alles välja kujunemas. Ehk on veel vara kõnelda rahvuslikust omapärast. Aga kujunemine toimub kohalikus kontekstis, mitte eesmärgiga saada auhindu kusagil festivalil.
Märkasin TMKs su portreeloos mõttearendust, et filmikriitik on kui raisakotkas. Et filmikriitikul peaks olema raisakotkalik haistmismeel, et aru saada, mis on hea kunst, mis on halb kunst ja mis ei ole kunst. Raisakotkal on looduses väga oluline sanitari roll: kõik jäänused hävitada ja laibaleha peale kiiresti kohale lennata. Kas filmikriitik kui raisakotkas on sobiv metafoor?
Kirjutasin seda 1996. aastal. Vahel on kriitik, jah, päris raisakull, kes veel looma luukeregi taevasse tõstab, et sellel siis lasta maha langeda ja luutükikestest üdi kätte saada. Aga sanitar on muide haiglates vähetasustatav ja ränk elupäästmise töö. Olen isiklikult neile siiamaani tänulik. Kahtlemata peab kriitik avama publiku silmi, kui kunstiteos temaga manipuleerib, teda eksitab ja uinutab, tuimestab ja põlvili surub. Kõige paremini on minu jaoks kriitiku rolli määranud aastal 1956 briti luuletaja ja kriitik T. S. Eliot. Kriitiku põhifunktsioon on tema hinnangul kunsti mõistmise ja nautimise edendamine. Kusjuures Eliot korrigeerib oma kolmkümmend aastat varasemat määratlust: “kunstiteose seletamine (elucidation) ja maitse parandamine”. Ei üks ega teine, ei kunstiteose seletamine ega maitse parandamine, ole kaugeltki lihtsad asjad.
Sa olevat öelnud, et üks su eesmärk kriitikuna on see, et publik tuleks selle peale, mille peale ta muidu poleks tulnud.
Vaataja ei näe kunagi filmi sama pilguga mis autor. Hea kriitik annab vaatajale võimaluse võrrelda enda arvamust ühe aruka vaataja arvamusega. Muide, olen alati taotlenud seda, et ka filmi režissöör leiaks mu arvustusest seda, mida film vaatajatele ütleb, aga millele ta ise poleks tulnud. Filmiteoreetik on teadlane. Semiootik Peeter Torop näiteks. Filmikriitika on ajakirjandusžanr. Laiendatud teave lehelugejale. Piirajaks on siin maht, “formaat”. Ja nagu ajakirjandus üldse, on ka filmikriitika tagasiside. Ma ei pea ennast mitte niivõrd filmikriitikuks kui filmiajakirjanikuks Olen ise selle sõna ka tekitanud, 1975. aastal anti välja “Nõukogude Eesti: entsüklopeediline teatmeteos” ja isikunimede registris järgnes inimese nimele elukutse ja ma ristisin enda filmiajakirjanikuks.
Kriitik on sinu hinnangul üks kummaline amet või seisus. Palju on häid operaatoreid ja režissööre, hoopis vähem filmikriitikuid. Olen nõus. Minu arvates on Eestis armetult vähe filmikriitikuid, kelle arvustusi oleks huvitav lugeda. Miks on see nii?
Sunnid minema isiklikuks? Mis ülesandeid peab täitma filmikriitika? On kunstiteos, on vaataja ja on vahendaja. Kriitik on vahendaja. Nagu Janus – üks nägu publiku, teine kunstniku poole. Ennekõike on ta publiku esindaja. Kuid ta peab kunstist aru saama. Alati tuleb arvustada kunstiteksti, kunagi ei tohi olla isiklik.
Et kas meil on häid filmikriitikuid? Oleme Eesti Filmiajakirjanike Ühingus kümmekond aastat välja andnud aasta parima kriitiku auhinda – omavahelisel lahtisel hääletusel – ja igal aastal on laureaadiks saanud uus mees või naine. Ju siis on meil häid kriitikuid kogu aeg peale tulnud. Viimasel aastal pärjati selle tiitliga filmiblogi pidaja Joonas.
Aga kirjutada võib igat moodi. Assotsiatiiv-barokselt, nagu Tarmo Teder Sirbist, või groteskispiraalides, nagu Andres Maimik, või kikkpoksides, nagu Vaapo Vaher. Või tundelis-filosoofiliselt, nagu Jan Kaus. Võib kirjutada semiootiliselt või freudistlikult lähtekohalt. Loen naudinguga Valdeko Tobro selgeid ja loogilisi analüüse. Aga kriitik võiks endale vahel lubada ka mängulisust. Kriitika ei pea tingimata olema surmtõsine, surmigav või, mis veel hullem, prohvetlik. Kriitik võib ka narriks jääda, kuid ta ei tohi seda karta. Arg ei tohi kriitik mitte iialgi olla.
Kui režissöör peab endas ühendama nii poeedi kui veltveebli, konferansjee, matemaatiku ja kaupmehe, siis kriitik peaks olema ennekõike aus ja mitte mingil juhul pahatahtlik. Ta ei tohi publikule valetada ega publikut segadusse ajada. Kriitik ei tohi võtta valenoote, nagu ei tohi seda teha laulja. Paar valenooti ja sa oled diskvalifitseeritud.
Kriitik loob kliimat, ta on ökokunstnik avaliku arvamuse disainimisel. Püsin tänini romantilisel arvamusel, et kunstiviha on niisama püha kui vaimustus. Mäletan, Kaljo Kiisk kunagi päris ehmus, kui talle selle ette ladusin. Kriitik peab julmusega piirneva otsekohesuse ühendama viisaka taktitundega, vaimuka sära sisu äratabamisega, asjakohase eruditsiooni sellele sobiva rakendusega. Hea kriitik on vilunud köielkõndija. Köietantsija, jah. Kriitik on sild kunstiteose ja publiku vahel. See kitsas purre peab olema alati valgustatud.
Andres Maimik täheldas kunagi: “On juhtunud, et eesti kino sümbolfiguur pole mitte mõni legendaarne kinematografist-kinematografistovitš, vaid hoopis kriitik Jaan Ruus, kelle teened filmikunsti ees seisnevad selle populariseerimises, aga ka arvestataval määral põhja laskmises.” Kas võtad tema sõnu tunnustuse või rünnakuna?
Ma ei tea. Meil on suuri filmikunstnikke olnud küll. Stalini ajal Semjon Školnikov, vene ajal Kaljo Kiisk, üle aegade Mark Soosaar, Andres Sööt, Rein Raamat, tänapäevalgi tegutsevad Priit Pärn ja Rein Maran. Millegi populariseerimine ja põhjalaskmine on alati seoses. Kui rõhutad, mida peaks nautima, siis kriipsutad alla ka, mida ei pea nautima. Aga olen kirjutanud filmidest 1966. aastast peale ja kui lugesin vanu asju üle, ei pea midagi tagasi võtma.
Tallinnfilm võttis 1966. aastal juurde toimetajaid. Peedu Ojamaa, hilisem Eesti Reklaamfilmi looja, tegi mulle ettepaneku tulla filmitoimetajaks tema juhitavasse dokumentaalfilmide toimetusse. Seal töötasid ka Valdeko Tobro ja Peep Puks. Olin siis just raadio (tollal oligi üks raadio – Eesti Raadio) vast loodud meelelahutussaadetes RAMETO olnud aasta tööl koos Valdo Pandi ja Juhan Saarega. Noore toimetaja ujedusest jätsin arvustamata Ojamaa kirjutatud naljatuid följetone. Mõtlen tänini, et kui oleks oma arvamuse täiel häälel välja öelnud, kas ta enda kui ülemuse suhtes nii kriitilist persooni oleks alluvaks tahtnudki. Kritiseerija peab alati arvestama võimalike tagajärgedega.
Teisel töönädalal kirjutasin esimese artikli Õhtulehte – “Teine kivi seisvasse vette”. Valdeko Tobro, minu hea kolleeg vastaslaua taga, oli nädal varem arvustanud Tallinnfilmi vaimuvaest olukorda pealkirjaga “Kivi seisvasse vette”.
Olin siis 27aastane ja läksin stuudiosse tööle, et sealsed eesti kultuuri kammitsevad vaenulikud paesed müürid maha lõhkuda.
Võtsin tõsiselt nelja filmi toimetamist. Need olid Andres Söödi “511 paremat fotot Marsist”: kohvikusistujate portreegalerii Artur Alliksaare luule saatel; “Leelo”: Jüri Müüri monteeritud reportaaž juubelilaulupeost; “Eduard Viiralt”: Ülo Tambeki püüd anda kunstniku elulugu tema tööde kaudu, ilma tekstita; “Talupojad”: pildistus tollaset maaelust, stsenarist Hando Runnel, režissöör Ülo Tambek. “Talupojad” pandi riiulile ja oli stuudio ainus “riiulifilm”. Näidati esimest korda 1989.
Tagantjärele selgub, et olen seostanud kõik keskkooliaegsed valikud, mille vahel ristteel kõhklesin: filmi, advokaadiameti (toimetaja pidi vene ajal olema lausa demagoogiline advokaat), ajakirjanduse (kriitik on ühtlasi ajakirjanik) ja majanduse (mida on olnud vaja just iseseisvas Eestis, olles näiteks Eesti Filmi Sihtasutuse ekspertkomisjoni esimees).
Sulle kuuluvad sõnad: “Meie film on olnud liiga lähedal võimule ja rahale, ja sagedasti pole seepärast kunsti.” Kuidas tundub tänane pilt?
Mõnes mõttes hullem. Vanasti, “sula” ajal ja pärast seda, valitses kompartei võim, kuid raha filmi tegemiseks oli küllaldaselt. Selleks ajaks olid välja töötatud peened strateegiad, kuidas komparteid ninapidi vedada. Praegu on võim ja raha koondunud ühte. Väikeriigis filmiturg ei toimi ja filmid tehakse valdavalt riigi rahaga. Filmide rahastajail on suur võim ja nad peaks seda väga ettevaatlikult kasutama.
Äsja ilmunud “Eesti filmi täheatlases”, kuhu on kokku kogutud su intervjuud filmiinimestega, küsid sa neilt, et kellena või millena nad pärast surma tahaksid maale tagasi tulla. Oled sa mõelnud, kelle või millena sa ise tahaksid?
Teistsuguse iseendana.
