Heie Treier: ANK ’64 toomine tänapäeva
Mõjukaimate hulgas on mitu 1960ndate radikaali, näiteks John Baldessari (63. koht) kui “kunstnik, kes on endiselt cool pärast neljakümmet aastat valdkonnas osalemist”. Maailma enim teeniva naiskunstnikuna nimetatakse 84aastast jaapanlannat Yayoi Kusamat (67. koht). Ka hipipõlvkonda kuuluv Yoko Ono jätkab kunstnikuna 1960ndatel John Lennoniga alustatud rahuvõitlust.
Kunstihoones on väljas sama, hipipõlvkonna näitus “ANK ’64”, kus paljud tööd kannavad 1960ndate rõõmu ja väge, ometi tahaks sel taustal “2013 Power 100” nimekirja kohta küsida: mis tundub pildil valesti?
Võib-olla polegi midagi valesti, sest Eesti hipipõlvkonna kunstnikud kuuluvadki teise aegruumi. Nende kogetud drastilist poliitilist murrangut pole stabiilsete riigikordadega harjunud lääne kunstnikud läbi teinud. Ometi sunnib see küsima, kas nüüd kuulub see looming peamiselt muuseumi. Viimati nägime nende töid Kumu uurimuslikul näitusel “Popkunst Forever” 2009.–2010. aastal Sirje Helme kureerituna. Ning Eesti Rahva Muuseumi etnograafilise taustaga näitusel “Nõukogude lillelapsed: 1970ndate psühhedeelne underground” selle aasta suvel Terje Toomistu ja Kiwa kureerituna. Näitus rändas Malmö Moderna Museetisse Rootsi, kuuldavasti oli seal menukas. Tõepoolest on Tõnis Vint idamaade ja Aili Vint Castaneda mõttesüsteemides tugevalt sees. Mõjutused on levinud teistegi kunstnike töödesse.
Kunstihoone “ANK ’64” mõjub väga värskelt ja on näitusena õnnestunud. Kuraator Tamara Luuk on leidnud kunstnike ateljeedest senitundmatuid töid ning kujundaja Mari Kurismaa on päästnud näituse modernistliku valge kuubiku ideoloogiast, kavandades seintele värvikoodid. Oodata on kataloogi. See kõik toob kunstnike tööd nüüdisaega, ometi defineerivad kunstnikud oma loomingut tagasivaatavalt, rühmituse saabuva 50 aasta juubeli võtmes. Mis see siis on? Tõlgendusvõimalusi on mitu.
ANK ’64 osutub kunstiajaloo käsitlustes niivõrd kinnistunud märgiks, et seda on võimatu lahti haakida kunstnike hilisemast legendist.
Hipipõlvkonna teatud “igavese nooruse” kujutlus? Jüri Arrak videointervjuus seda enda puhul küll eitab. Teiste kunstnike intervjuudes kumab teema ikkagi läbi. Aga üldiselt sai 1960ndatel küll alguse noortekultus ja noortekultuur, mis oli (vähemalt läänes) objektiivselt seotud sõjajärgse beebibuumiga, s.t korraga oli maailmas ebaproportsionaalselt palju noori, kes tunnetasid oma jõudu. See oli võimas laine, mille järellainetusi kohtab eri vormides tänapäevani (räägitakse ju, et 40+ on uus 30+ ja moeajakirjade šikimad fashionista’d on 80aastased). Teiselt poolt on praegune kunstiturg Euroopas ja USAs kuuldavasti kaldu noorte kunstnike poole. Eestist ärme räägigi, ühelt poolt püütakse kunstiturgu rahvusvahelises mõttes alles luua ja teiselt poolt kuulub kogu siinne kaasaegne kunstielu valdavalt noortele.
Või on ANKi liikmete soov näidata oma kunagist tegevust möödunud aega kuuluvana, retrospektiivsena, teatud psühholoogiline enesekaitse, nii nagu tänapäevalgi tegutsetakse paljus kooslustena? Teatud sissekodeeritud hermeetilisus? Näitusel jooksvas videos räägib Kristiina Kaasik, et nende põlvkondlikuks taustaks olid Stalini aja õudused, millest nad 1960ndatel keeldusid rääkimast ja mõtlemast, nad häälestasid end pigem rahvusvahelisele põlvkondlikule lainele ja rõõmus-olemisele. Kultuuriline enesekaitse, mis jätkub nähtamatult ka tänapäeva uuenenud kunstikontekstis?
Aga arutleda võib ka veidi teistmoodi.
Esiteks ANK kui eneseharimise sunnil alguse saanud kooslus. See oli vastuvoolu ujumine Nõukogude Eesti ametliku kunstihariduse kontekstis, kus kunstiajaloo käsitlemine lõpetati enam-vähem 20. sajandi algusega ja enam edasi ei mindud. Kui projitseerida see asjaolu Eesti kunstiajaloo konteksti, siis paljud kunstiuuendused ongi alguse saanud kunstihariduse puudulikkusest. Mida muud oli Pallase asutamine Tartus 1919. aastal või Academia Non Grata loomine Pärnus 1998. aastal. Sama kehtis SOUP ’69 ja Visarite kohta. Tõnis Vint on aastakümneid pidanud sõltumatut ateljeekooli. Kui vaadata Ida-Euroopa konteksti, kas võib öelda, et sama muster (kunstiuuendused kui ajast mahajäänud kunstihariduse kriitika) on koguni laiem? Kas see võiks olla n-ö Ida-Euroopa fenomen, kus ametlik kunstiharidus on osutunud sageli mahajäänuks või poliitilise kontrolli all hoituks kui potentsiaalne ohtlik sfäär? 1960ndate kunstihariduse muutused siia ju sellistena ei jõudnud.
Teiseks, filosoofiline aspekt. ANKi kunstnikud on rõhutanud oma tööde puhul kahte olulist märksõna – eetika ja esteetika –, viidates justkui Kanti esteetikale. Idealistlikus filosoofias käsitatakse kunstnikku kui geeniust, kui Jumalat, kes loob uue maailma mitte millestki. ANKi kunstnikud – maalijad ja graafikud – esindavad pigem seda mudelit. Neile on väga oluline “hea maitse”. Tõlkes siis universaalne Maitse. Nad ei talu, et tuleb keegi teine ja hakkab nende töid kureerima. Neil on tugev allergia materialistliku filosoofia vastu, mida õpetati Nõukogude Eesti kõrgkoolides kohustuslikult marksismi-leninismi kujul kui monopoolset ja pealesurutud filosoofilist mõtlemist. Nende kunst funktsioneeris sõnatult kui relv oma kaasaja oleviku, Nõukogude ebaeetilise tegelikkuse vastu, mis oli ühtlasi ebaesteetiline. Esteetika tähendab nende keeles eetikat. Aga nad esindavad ka seda põlvkonda, kelle jaoks “pilt peab ise enda eest rääkima”, seega on enamikult neilt võimatu saada täiuslikku sõnastust oma kunstitegemise kohta.
See kõik on risti vastupidine praeguste noorte kunstiharidusele kapitalistliku ühiskonna kontekstis. Praegune kaasaegne kunstnik lähtub oma mõtlemises ükskõik millest, aga mitte Kanti igavikulisest esteetikast. Praegu elatakse olevikus ja tehakse kunsti olevikust. Poed on täis esteetikat, mida pole võimalik usaldada ega eetikaga seostada. Praegune kunstnik lähtub kas pragmatistlikust või marxistlikust või fenomenoloogilisest või psühhoanalüütilisest või mis tahes muust esteetikast, aga mitte Kanti esteetikast või hegellikust kunsti progressi mudelist. Et uurida olevikku, kasutatakse fotoaparaati või videokaamerat, mitte maali või graafikat. Ent ka praegune maalikunst ja graafika tegeleb sageli oleviku uurimisega. Ja universaalne Maitse – mis see veel on? Praeguses teoreetilises mõtlemises saadakse aru pigem “maitse sotsioloogiast”, mis on relativistlik lähenemine.
ANKi põlvkonnast ehitab silda praeguste noorte kunstnikeni fotograaf Jaan Klõšeiko, kes pildistab praeguseid noori nii, nagu ta pildistas 60ndate hipinoori. Noore kunstnikkonna silda ANKi poole ehitab Sandra Jõgeva. Näituse üks võrratumaid portreemaale on Malle Leisi “Sandra kaetud lumega I” (1997), erandlik oma tundesoojuses, samas loob lume kujund külma, distantseeritud ja kantiliku huvivaba hoiaku.
Ja last but not least, võib-olla ongi ANKi põlvkonna püüdlus täitunud. Neile olla õpetatud, et iga töö peaks olema muuseumikõlbulik. Teatud täiusetaotlus, perfektsionism, maksimumi väljapigistamine olemasolevatest võimalustest (see, mida 1990ndate kunstis oponeeriti kui formalismi) on välja viinud olukorrani, kus – ANKi tööd ongi muuseumi väärilised.
Näitus “ANK ‘64. Pool sajandit kunstis” on Tallinna Kunstihoones avatud 15. detsembrini 2013. Homme, 6. detsembril kell 16 toimub samas näitusekataloogi esitlus.
