Madis Aben: Sotsiaalteaduslikest mudelitest ehk miks ma astusin parteisse
Mudel on elu lihtsustus. Hea mudel peab kirjeldama vaid uuritava nähtuse neid tahke, mis parajasti huvi pakuvad ja on uurimisülesande seisukohast olulised. Kõik ülemäärane tuleb visata kõrvale. Seetõttu on ette teada, et kõik mudelid on valed, selles pole mõtet neid enam süüdistada, aga mõned neist on siiski kasulikud.
Mudel võib eksisteerida matemaatilisel või graafilisel kujul, aga tihtipeale saab selle sisu väljendada ka kõigile arusaadavate sõnadega. See võimalus on voorus, mida igal mudelil pole.
Peagu 13 aastat tagasi esitlesid sotsiaalteadlased üht geniaalset mudelit, mis võttis südamevaluga kokku eelneval kümnendil ühiskonnas toimunud arengud – “kaks Eestit”.
Geniaalne oli mudel muu hulgas seepärast, et üks süütu sõnapaar suutis irriteerida eri ühiskonnaklasse. Mudeli auks räägib ka selle universaalsus, mis lubab seda rakendada kõige erinevamate nähtuste analüüsil.
Mudeli kriitikud haarasid kinni igast õlekõrrest ja arvasid, et kaks on vähe, miks mitte kolm või neli, või hoopis 1,3 miljonit, elu Maarjamaal on kirev ega mahu nii kitsastesse raamidesse. Jumala õige, aga “1,3 miljonit Eestit” ei kvalifitseeru mudeliks – see oleks elu ise, kogu oma hoomamatuses. Kahe Eesti kasuks räägib ka asjaolu, et ta on ajahambale suurepäraselt vastu pidanud ja töötab endiselt nii oma algsetes kui loendamatutes muudes sfäärides. Näiteks võib viimasel ajal jagada eestlased kaheks selle järgi, kes väärivad Sirbi torget pehmesse kohta ja kes mitte. Ei mingit vajadust täiendada “kahte Eestit” mingi kolmanda seltskonnaga.
Kuid mitte sellest mudelist ei tahtnud ma rääkida, vaid tutvustada üht uut. Nimelt on eri ühiskondlik–majanduslikes formatsioonides korraldatud antropoloogiliste vaatluste käigus välja koorunud väga selge taksonoomia põhjustest, miks inimesed astuvad parteisse. Oma lihtsuselt jääb see mudel “kahele Eestile” kaks korda alla, kuna jagab inimesed neljaks. Aga mis kõige huvitavam – need põhjused on täpselt samad sõltumata parasjagu lubatud parteide arvust. Tegelikult pole selles tõdemuses midagi revolutsioonilist, sest inimese loomus ja tema sügavamad käitumismotiivid on sellel sajandil valdavalt samad mis eelmisel, üle-eelmisel jne.
Vaatlusandmetele tuginedes võib inimesed parteisse astumise või kuulumise motiivide järgi liigitada nii:
1. Kõigepealt need, kellele parteitöö ongi ainukene töö, mida teha osatakse või ihatakse. See võib olla ka ainukene töö, mida kunagi on tehtud ja pärast mille proovimist muule tööle edasi või tagasi minekut enam pole. Edukas parteitöö eeldab teatud isikuomadusi, mis võivad olla kaasa antud geneetiliselt, kuid kujunevad lõplikult välja siiski sotsialiseerumise käigus. Lojaalsus juhile varjutab vaba tahte ja varem või hiljem kaob kontakt reaalsusega, kuid jäägitu pühendumine parteile tagab karjääri ja kena äraelamise kuni lõpuni. Valitud partei maailmavaatel ei tarvitse selle tüübi jaoks olla olulist tähtsust.
2. Teine grupp on esimese vastand. Neile on kõige olulisem maailmavaade, mida partei esindab ja millesse nad siiralt usuvad. Nad on nõus ennastsalgavalt selle levitamise nimel töötama, sest eks iga usk nõua kuulutamist. Parteitööst saadav materiaalne hüve ja tõus sisemises hierarhias pole siin primaarne, nii nagu palk pole ainukene töölkäimise stiimul ka teistes ausates ametites. Arusaadavalt peab demokraatlikus ühiskonnas ka parteitööd keegi tegema ja on kahetsusväärne, kui eelmine seltskond heidab varju kõigi parteilaste mainele.
3. Ilmselt ei tõsta parteitöö mainet ka kolmas rühm, kes soovib partei abil edendada oma ametialast karjääri. Kui ambitsioonid on suuremad professionaalsetest oskustest, siis tuleb karjääriredelil ronimiseks kasutada abivahendeid. Indiviidi õnneks ja ühiskonna kahjuks esineb selliseid ametikohti iga riigikorra ajal.
4. Viimane seltskond on mõnes mõttes peegelpilt eelmisest – parteisse tuleb kuuluda selleks, et looduse poolt antud ja visa tööga arendatud anne ei jääks ühiskonna hüvanguks kasutamata. Häda on ju selles, et mõnda ametisse pürgimisel võib õigesse parteisse mittekuulumine saada asjatuks takistuseks.
Omaette küsimus on, millised on nende liikide omavahelised proportsioonid ja kas need on oluliselt erinevad sõltuvalt sellest, kas valida saab ühe või mitme partei vahel. Mulle tundub igatahes, et meie elu hädasid ei saa juba ammu seletada nõukogude pärandiga, vähemalt mitte sellel sajandil.
Võib-olla peaks ka selgitama, miks kasutan sõna “partei” ja mitte “erakond”, esimesel võib mõne jaoks olla küljes kergelt negatiivne varjund. Peamine põhjus on praktiline – kahesilbiline sõna on suupärasem kui kolmesilbiline. Ausat ja omakasupüüdmatut parteitööd pole põhjust halvustada ja eks iga ameti kandjad kujundavad oma maine ikka ise. Samas ei tohi unustada, et ilma igasuguse omakasupüüdlikkuseta soikuks ka erakonnaväline majandustegevus.
Lõpuks polegi eriti oluline, kui mitmesse lahtrisse saab erakondade liikmed liigitada. Kasutades vana head “kahe Eesti” mudelit, võib nende motiivid jagada ka lihtsalt rohkem või vähem omakasupüüdlikeks. Nii või naa, mõlemad mudelid võivad asjaosalistes tekitada mõningast ebamugavust.
Ehk nagu kirjutas Voldemar Kolga “kahe Eesti” missioonikonverentsi kommentaariks: “Kõik nad [eri erakonnad] pidasid rääkimist kahest Eestist mitte ainult mõttetuks, vaid isegi kahjulikuks. Esiteks pole nende meelest mingit kahte Eestit – see on sotsiaalteadlaste pahatahtlik väljamõeldis, mida on võimendanud primitiivsed ajakirjanikud [–] Tõeliselt huvitav asi poliitikutele on ikka võim, mitte aga probleemide arutelu.” (“Võimuihas on kadunud üllameelsus”, Postimees, 24. aprill 2002)
Kuid kas võimuiha on siis patt? Klassikaliste surmapattude tipp-seitsmesse võimuiha ei mahu. Siiski näitab ajalugu, et võimuiha segamatu rahuldamine tõstab jalad maast lahti ja kõrgelt alla vaadates pole näha enam muud kui üht vandenõude rägastikku. Gravitatsioon aga toob asotsialiseerunud võimuihara maa peale tagasi varem või hiljem.
Lõpetuseks veel üks näide lihtsast mudelist lõputult keeruliste protsesside paremaks mõistmiseks. Selle töötas välja Harvardi ülikooli kunagine president ja nüüdne professor, Clintoni rahandusminister ja Obama peamajandusnõunik, maailma geniaalseimaks majanduspoliitiliseks ajuks peetud Larry Summers juba ammu enne praegust kriisi. See sündis vastukaaluks finantsturgude efektiivsuse hüpoteesile, mis eeldab turuosaliste täielikku informeeritust ja ratsionaalsust, mis omakorda peaks välistama majandusmullid ja nende pauguga lõhkemised.
Summersi alternatiivne mudel “THERE ARE IDIOTS. Look around” tundub äsjase finantskriisi valguses olevat vägagi elulähedane tööriist inimeste finantskäitumise modelleerimiseks mõlemal pool pangaletti. Ja nagu näha, pole veidi värvikam keelekasutus päris tundmatu ka maailma akadeemilisele kõrgklassile. Sellise utratsioonini küündivad siiski vähesed.
