Allar Tankler: Millest me kirjutamata jätsime
Kui kõrvale jätta eelmine lause, ei pühenda tänane Ekspress sellele sündmusele ridagi. Arutasime toimetuses, kas, ja kui, siis kuidas peaksime toimunut kajastama. Nagu ilmselt paljudes viimase nädala kodusteski vestlustes, tekkis mitmeid emotsionaalseid arvamusavaldusi. Kunagi küsis Madis Jürgen Ekspressi persooniloo tarbeks siis veel Õhtulehes töötanud Kirsti Vainküla käest, miks on lehtedes nii palju lugusid õnnetustest. “Me väärtustame elu,” vastas Kirsti. “Kui me teeks traagilistest autoõnnetustest ja mõrvadest väikseid uudiseid tagumises otsas, siis tähendaks see, et see on nagu rutiin, et pole midagi erilist. Kui me paneme esikaanele mõrva ja õnnetuse, tähendab, et meie jaoks on see erakordne.”
Jõudsime arusaamiseni, et meil ei ole niivõrd erakordse, traagilise sündmuse kohta öelda tänase seisuga midagi, mis aitaks paremini toimunut mõista või sellega toime tulla.
Seepärast püüame mõtted mujale viia. Loodame, et õudne sündmus ei peegelda laiemalt ühiskondlikku arengut, ei sisalda õppetunde kõrvalseisjate jaoks, ei räägi meile midagi üldisemat elust Eestis. Või siis, miinimumvariandina, tunnistame ausalt ajakirjanduslike tööriistade võimetust juhtunut seletada või lahti mõtestada.
Elu väärtustame ikka. Lugege kas või Kirsti lugu naisest, kellega juhtunu muutis seda, kuidas Eesti arstid kohtlevad tulevikus hingamishäirete ja rindkerevaluga sünnitajaid, ja ehk ka seda, kas arstid ja raviasutused on valmis vigu tunnistama ja vabandust paluma.
