Jõudsime arusaamiseni, et meil ei ole niivõrd erakordse, traagilise sündmuse kohta öelda tänase seisuga midagi, mis aitaks paremini toimunut mõista või sellega toime tulla.

Seepärast püüame mõtted mujale viia. Loodame, et õudne sündmus ei peegelda laiemalt ühiskondlikku arengut, ei sisalda õppetunde kõrvalseisjate jaoks, ei räägi meile midagi üldisemat elust Eestis. Või siis, miinimumvariandina, tunnistame ausalt ajakirjanduslike tööriistade võimetust juhtunut seletada või lahti mõtestada.

Elu väärtustame ikka. Lugege kas või Kirsti lugu naisest, kellega juhtunu muutis seda, kuidas Eesti arstid kohtlevad tulevikus hingamishäirete ja rindkerevaluga sünnitajaid, ja ehk ka seda, kas arstid ja raviasutused on valmis vigu tunnistama ja vabandust paluma.