Eesti soovahetajad pihivad: elu mehena pole üldse nii lihtne
Mees kannab pükse, mehel on kuldsed käed, mees on tark, mehel on habe, mehel on ilus naine ja mees tunneb end mehena.
Kõik need omadused on olemas Hugol. Ta kannab minuga kohtudes ruudulisi pükse, on õppinud käsitööd ja omab magistrikraadi, habet on näha ka ilma hormoone söömata ja ta elab koos kauni tüdruksõbra Liisiga.
Sarnases olukorras elab keset Eestimaa metsi Valter ja mõtleb tagasihoidlikult oma tüdruksõbraga pere loomisele. Hugo on pisut üle 30 aasta vana ja Valter veidi noorem. Kaht meest takistab nende elus vaid üks pisiasi: nad on sünnilt naised.
Eesti transsooliste ühingu eestvedaja Regina Sitzi hinnangul kõnnib ainuüksi Tallinnas iga päev ringi ligi 150 transsoolist inimest. See tähendab isikuid, kelle sooline identiteet ei ole sama tema sünnisooga.
Inimese sugu ei määra mitte tema suguelundid või kromosoomid, vaid tema aju. Iga inimene võib olla mees, hoolimata sellest, kas ta sündis peenisega või ilma. Sugu on igaühe enda otsustada.
Selline on teooria, millest lähtuvad isegi Eesti seadused. Reaalne elu on pisut teistsugune. Kuni sinu passis seisab N, mitte M, oled sa tööle minnes naine, intiimsuhtes lesbi ja sotsiaalselt “transa”.
Igapäevaselt vastassoo esindajatena elavatel inimestel, kes pole end ravimite või kirurgiaga muutnud, on hulgaliselt sotsiaalseid, eraelulisi ja tööalaseid probleeme. Reeglina on neile üks lahendus – ametlik soovahetus.
