Allar Tankler: Opositsiooniliidri lähetamine
Aastal 2006 käis Reformierakond omapoolsete presidendikandidaatidena välja Toomas Hendrik Ilvese, Laine Randjärve ja Paul-Eerik Rummo.
Viis aastat varem, mäletan, käisin isegi Tartu Vanemuises vaatamas Siim Kallase, Märt Raski, Toomas Vilosiuse ja Toomas Savi tuuri mööda Eestit, kus nad pidasid debatte ja lasid inimestel sedelitele märkida, keda tahetakse näha erakonna presidendikandidaadina. Muidugi, niisuguses olukorras võib show’d teha. Nüüd, mil asi on tõsine ja erakond peab valima endale uue esimehe, tsirkust ei pakuta, peame ehk leppima moodsa monoteatriga. Produtsentide-lavastajate ettevalmistustöödele ja peaosalise casting’ule heidab valgust üks tänase Ekspressi lugudest.
Tundub aga, et keegi seda rolli väga ei tahagi, ja see pole lihtsalt eestlaslik tagasihoidlikkus. Kellel on kaugemad sihid geograafiliselt, kes pole veel valmis ja muretseb, et see võib ajaliselt kaugemat ambitsiooni ohustada. Vahest on põhjuseks asjaolu, et suure tõenäosusega ei vali Reformierakond mitte valitsusjuhti, vaid uut opositsiooniliidrit või äärmisel juhul koalitsiooni kõrvalosatäitjat. Koalitsioon võib mõraneda juba Andrus Ansipi määramisega eurovoliniku kohale, välistatud pole isegi stsenaarium, et erakonnal tuleb vastukaaluks pakkuda peaministri kohta IRLile. Aasta enne parlamendivalimisi on erakond reitinguedetabelis neljandal kohal (huvitava kokkusattumusena täpselt 19% peal, mis tänase metoodika järgi oli Reformierakonna keskmine reiting ka Kallase juhtimise viimasel umbes neljal aastal, mille kohta andmed käepärast). Toompeal moodustavad enamuse poliitikud, kes tahaksid näha, et igipõline valitsuses olija vahepeal opositsioonis istuks.
Ehk siis: kellel on kõige paremad eeldused olla hea opositsioonierakonna juht? Veidi pärast 1995. aasta Riigikogu valimisi, mil Kaja Kallasel ei olnud veel valimisõigust, oli Reform lühiajaliselt opositsioonis. Urmas Paet liitus erakonnaga hiljem. Ainus kandidaat, kel olemas kogemus Reformierakonnast opositsioonis, on Siim Kallas, kes suutis erakonna reitingut tõsta ka koalitsioonis väiksema venna rollis 2003–2005. Olekski ju omamoodi sümboolne, et pärast seda, kui Kallas juhtis erakonda 10 aastat, lasi end siis eurovolinikuks määrata ja andis teatepulga üle Ansipile, oli too erakonna esimees järgmised 10 aastat, lasi end eurovolinikuks määrata ja andis teatepulga tagasi Kallasele. See tuleb mulle kusagilt lähiriikidest kole tuttav ette, aga ka farss on iseenesest hinnatud teatrižanr. Jõudu produtsentidele!
