Allar Tankler: Kindel nagu kaljukammitsasta
“Meie peamine mure on seotud niigi kehvas seisus Läänemerega,” põhjendas välisminister Urmas Paet valitsuse keeldumist anda luba Eesti ja Soome vahele kavandatud gaasijuhtme Balticconnector rajamiseks.
“Selle asemel, et investeerida gaasiväljadesse, peavad Gasum ja Eesti Gaas õigemaks rajada nii keskkonnaohtlikum kui kulukam torujuhe läbi Läänemere,” kritiseeris kõrvalt Mart Laar. Mäletate? Ei mäleta. Ei saagi mäletada.
Neid seisukohti väljendasid koalitsioonipoliitikud küll, kuid hoopis siis, kui mõni aasta tagasi oli arutusel Nord Streami gaasijuhtmele keskkonnauuringute loa andmine. Balticconnector on juba eelduste kohaselt (keskkonna)sõbralikum.
Aga mäletate, kuidas keset pronksiööd tegi tänane IRLi esimees Urmas Reinsalu avalduse, et “kriis tuleks lahendada vägivalla asemel poliitilisel teel ehk valimiskastide juures erakorralistel presidendivalimistel”? Kuidas Paet sekundeeris, et valitsus peab võtma poliitilise vastutuse, alustama kohe kõigi osapoolte vahelist poliitilist dialoogi kriisist väljumiseks, ja mõistis hukka meeleavaldusi piiravad seadusemuudatused?
Mina ka ei mäleta. Selle asemel võttis koalitsioon vastu nn pronksiöö seaduse, mis karmistas karistusi massilise korratuse organiseerimise eest. Ülaltoodud seisukohti aga kasutasid Reinsalu ja Paet sel nädalal hoopis Kiievis toimuvat kommenteerides.
Meie riigijuhtide suutlikkus jääda järjekindlaks isegi enda naeruvääristamisega riskides äratab aukartust. Niipea, kui tekib tunne, et miski võib olla Venemaa huvides, vajutame meie punast, lööme uhkelt nagu Kalevipoeg rusikaga vastu kaljut, keelame gaasijuhtme uuringuid, lubame gaasijuhtme uuringuid, võtame vastu väljendusvabadust piiravaid seadusi, mõistame hukka väljendusvabadust piiravad seadused. Teoreetikud armastavad küll küsida, kas kellegi poliitika on huvide- või väärtuspõhine, aga Eesti aetava poliitika puhul jääksid teadlased hätta: kas vastandumine Venemaa seisukohtadele on meile pragmaatiliselt kasulik või väärtus iseeneses. Aga nii või teisiti, sellest ühest põhimõttest valitsus juba kõrvale ei kaldu.
18. veebruaril peaks Moskvas toimuma Eesti-Vene piirileppe allkirjastamine, meie pool on veel kerges segaduses. Me ju teeme sellega Venemaale ära? Peaks alla kirjutama. Aga kui nemad ka tahavad alla kirjutada, siis äkki on see ka nende huvides? Kahtlane värk.
Ilmselt piisaks, kui Edgar Savisaar teeks piirileppe allkirjastamist toetava avalduse, et meie delegatsioon kaoks poolel teel Moskvasse oma kollektiivse ämma juurde.
