Kirsti Vainküla: Põhjuseta puuduv riik
Võimalik, et paljud õpilased soovisid, et neid poleks olemas. Need, kel oli õppimata. Või polnud sõnad peas. Aga olemasolijad õpetajat ei huvitanud. Ta küsis puudujate kohta.
Kaks aastakümmet on möödas ja see küsimus on nagu puksiir, mis tervet Eestit veab. Kes on puudu? Kus on talendid? Küsime kogu aeg nende kohta, kes on siit ära läinud, kuid ei huvitu nendest, kes on kohal. Meid on nii õpetatud. Aga tegelikult peab uurima nende kohta, kes on kohal.
Kui käisin Kohtla-Järvel külas koolitüdruku Kristina Brujeva perekonnal, sain aru, et Eesti riik on pannud nad puudujateks. Ja mitte lihtsalt, vaid põhjuseta puudujateks. Neil pole lootustki käitumishinnet parandada. See on lõplik otsus ning alandab kogu tunnistuse (loe: eluvõimaluste) keskmist. Muud moodi ei oska tõlgendada nn Ossinovski seaduse eelnõu läbi kukutamist.
Praegu ei taha riik kuuldagi nende 90 000 halli passi omaniku põhjendusi, miks nad puuduvad tänase Eesti elust. Kellele on see vajalik, et nad ei saa hääletada riigikogu või europarlamendi valimistel. Eestis sündinud inimesed?
Kristina ema Irina Brujeva oskab öelda vaid “minju njimi on Irina”. Kõik. Ta on Eestis sündinud, koolis käinud. Ta on läbinud eesti keele kursuse, maksnud selle eest 200 eurot, kuid kaks nädalat hiljem pole meeles muud kui oma “njimi”. Neli eesti perekonda, kes tema läheduses elavad, hakkavad kohtudes kohe vene keeles rääkima. Pole aega siin kokutada, aega on niigi vähe, davai, davai... Hiljuti otsis Irina kohalikus poes inimest, kes tõlgiks talle toidupakil eestikeelse sildi vene keelde. Siis andis alla. Ei ole inimest, kel sõnad peas. Puudub.
Ühe vea tegi Irina veel – tõstis kätt valel ajal. Kui ta oleks vaikinud tütre Vene kodakondsusest, oleks lapsel ka Eesti kodakondsus. Sest Eesti riigi võimekus kontrollida teise riigi kodakondsust on olematu. Aga Irina tahtis olla aus. Lõi tütre Vene passi letti. Tulemusena ei jäetud tema tütart mitte üksnes klassikursust kordama, vaid “visati koolist” sootuks välja. Huuisäbsenttudei? Üks on Kristina Brujeva.
Hullem veel on nende olukord Eestis, kes on küll kohal, kuid kellest õpetaja on läbi vaadanud, justkui neid poleks. Sama hästi kui puuduks. Rohkem kui halli passi omanikke on Eestis puudega inimesi. Toetused kõige nõrgematele (lastele, puuetega inimestele) ei lase õieti elada ega surra. Hoopis tabuteema on see, kui keegi (näiteks ainus töötav pereliige) haigestub vähki või alkoholismi. Sellele järgneb rõhuv vaesus. Inimene sunnitakse puuduma. Kuni ta jääb ainest nii maha, et ühel päeval lendab koolist hoopis välja. Eksmatt! Ja see, kes puudub ühiskonnas, hakkab ühel päeval viilima ka oma isiklikus elus. Mis saab inimesest, kes puudub omaenda eraelus?
Üks osa vaikib väärikalt, teine osa annab oma olemasolust märku anonüümse massina online-kommentaariumis. Kogenud psühholoogil pole raske panna ühiskonnale diagnoosi nende ütlemiste najal. See on masside viha ja meeleheide, mille põhjustega peab tegelema. Tegelikult võiks kommentaariumi ees olla tekst: “Tähelepanu, tegemist on ravimiga, kõrvaltoimete tekkimisel konsulteerige...”
Kellega? Õpetajaga nimega Eesti Vabariik.
Riik on olnud viimased aastad küll kohal, kuid siiski ka ise kõvasti puudunud. Nende jaoks, kes on haiged või olemuselt nähtamatud.
Ta ei ole olnud kohal, kui tema tund on olnud. Ja kui riik käitub nii nagu inglise keele õpetaja, kes huvitub ainult puudujatest, siis ta ongi varsti üksi tahvli ees. Keegi ei tahagi tema tundi enam tulla.
