Raul Ranne: Lõputu mõõduvõtt, seekord Sotšis. Ilusat olümpiat!
Mis on olümpia? Aasta tähtsaim suurvõistlus ja suurim spordipidu, vastate tähtsalt. Citius, altius ja teadagi, fortius, lisate enesekindlalt. Seda küll, aga tundub üha, et võistlus ei käi üksnes sportlaste vahel, medalite ja au nimel.
Olümpia, see on suur mõõduvõtt ka kõiges muus. Võib-olla just eriti kõiges muus.
Nagu me teame, on Venemaa oma Sotši mängudega juba võitnud võistluse
„Kõige kallimad olümpiamängud!“. Olümpiarajatistesse, mängudega seotud
kinnisvarasse ning taristusse ehk betooni on maetud enam kui 37 miljardit
eurot. Seda on kordades enam, kui on kulutatud mis tahes senistel talimängudel läbi ajaloo. Seda on rohkem, kui on kulutanud ükski riik olümpiale üleüldse. Väidetavalt isegi rohkem, kui kulutasid hiinlased Pekingis, kuigi toona tundus, et rohkem pole võimalik! Võimas!
Näis, kas Sotšist tulevad ka sportlaste, ajakirjanike ning spordihuviliste silmis läbi aegade kõige mõnusamad talimängud. Eks igaühe peas käi sellinegi tagasihoidlik mõõduvõtt.
Või siis, kas Sotši mängude avashow teleülekanne, mille õnnestumises
muide on oma kõva sõna öelda ka paaril tublil Eesti spetsialistil, tuleb ägedam kui näiteks Londoni olümpia avamine 2012. aasta suvel? Kas staare ja tulevärki on rohkem?
Huvitav, kas meie arvates päris kenad Montoni vormiriided Eesti koondislaste seljas jäävad teistelegi silma ning kannavad muu maailma rõivatootjatega võrdluse välja? Äkki saab neist jopedest pärast olümpiat müügihitt üle ilma. Nagu Bosco loodud Vene koondise rõivaist mõned aastad tagasi. Unistada ju võib. See oleks siis rõivatootjate ja moeloojate võistlus.
Kuhu sekkub omal kombel ISC ehk siis tore Tartu spordirõivaste tootja Ilves Extra Sport. ISC ei saa sel aastal ehk liiga palju loota, et eestlased sel olümpial sageli pjedestaalile tõusevad ning Eesti firma suurepäraseid rõivaid esitlema pääsevad. Aga äkki aitavad Tartu rõivatootjaid võistluses teiste kuulsate spordibrändidega võimas
Poola suusataja Justyna Kowalczyk või Läti bobisõitjad, kes samuti ISC rõivaid kannavad.
Rahvasportlane tahab kanda seda riiet mida meistrid. Ja tahab sõita
suuskadel, millel sõidavad olümpiavõitjadki. Võit on mõjus müügiargument.
Sestap teatab kuulus suusatootja Fischer iga suurvõistluse järel
uhkusega, mitu tiitlit seekord nende „laudadel“ võideti. Viimasel ajal annavad nad konkurentidele vähe sõnaõigust nii spordi- kui üleilmsel jaemüügivõistlustel. Näis, kuis kulgeb suusabrändide mõõduvõtt Sotšis.
Ja veel. Kui seni oleme saanud võrrelda meie telemeeste taset soomlaste,
ehk ka venelaste või Eurospordi kommentaatoritega – võisime torisedes
omasid kiruda või kõigest hoolimata neid armastada, närviliselt pulti klõpsida või kanalil püsida –, siis Sotši olümpial on meil mõnus võimalus või koguni kohustus jälgida ja hinnata ERRi ülekandeid võrdluses Viasat Spordi eestikeelsete ülekannetega. Ma tean, et Viasati omad pingutavad kõvasti. Mõõduvõtt võib kujuneda pinevaks.
Jah, saab seegi kord olema palju neid mõõduvõtte kulisside taga ja ees,
millest otsesõnu ei räägita ning mille pärast justkui olümpiat ei korraldata. Ent ärgem unustagem põhilist – sportlast ja sporti.
Oleks tore mäletada võitja nime ja tšempioni stiili.
Oleks viisakas hoida pöialt meie omadele, kuigi, nii see paraku on, võidušanssidest pole tänavu põhjust kõnelda.
Huvitav, kas meedia räägib Sotši olümpia aegu rohkem võitjatest või
keskendub hoopis kurioossete ja kuulsate luuserite tegemistele, nagu kipub olema viimase aja moeasi? Kas rohkem tähemärke ja eetriaega kulub jutule inimõigustest, julgeolekust, korruptsioonist ja Venemaale iseloomulikest veidrustest või siiski tuleb rohkem juttu võimsatest sooritustest, uskumatutest eneseületustest ning sportlikust õnnest.
