EKSPRESSI ARHIIVIST: 16 tuntud kultuuritegelast ja nende ebaõnnestumised
On teoseid, mille eest antakse preemiaid. Teoseid, mida armastab publik ja ülistavad kriitikud. On teoseid, ilma milleta poleks autori best of iialgi täielik. Aga on ka teoseid, mille olemasolu tahaks autor pigem maha vaikida, mis oleks pidanud äkki hoopis sahtlisse jääma. Teoseid, mis “ei tulnud välja” või “läksid aia taha”. Teoseid, mis mingil moel ebaõnnestusid, kuid millest on võimalik midagi õppida.Nagu ütles kunstnik Kaido Ole Areeni küsimusele vastates: “Mulle meeldib selline “negatiivne” vaatepunkt. Kunagi tegime Eesti halvima kunstniku valimised ja sellest tõusis paksu pahandust, kuid oli tunda, et selline küsimuse püstitus puudutas väga olulisi ja valusaid kohti. Raske on valida parimaid, kui ei räägita halvimatest. Jumala ja paradiisi kõrval peab olema ka kurat ja põrgu, kuidas siis muidu. Kas ühe otsaga joonlaud on üldse võimalik?”
Looja ausus
Teile pakutakse siin võimalust tutvuda kunstniku karmi superegoga. Kuigi masohhistlik enese kallal irisemine on eestlastele rahvusomane, ei korraldata kriitilise eneseanalüüsi paneele kuigi tihti, õigupoolest ma ei teagi teist sellist. Nii et loomepsühholoogia uurijatele oleks see väärtuslik materjal.
Loomingu ebaõnnestumist võib tõlgendada mitmeti. Mõni võib sellest aru saada kui iseendale alla jäämisest, kui püstitatakse eesmärk “ühe teosega kõik ära öelda”.
Ebaõnnestumine on see, kui publik sind ei mõista ja välja vilistab – või kui looja ei saa publiku reaktsioonist aru. Mõni looja ei suuda leida piisavalt inspiratsiooni tellimustööks: kui tööd tehakse raha eest ja oma maitse vastu.
Mõne kunstniku superego ärkab hiljem, siis, kui töö tehtud, ega anna enam rahu, kuklas muudkui sumiseb, et töö ei kõlvanud ikka kuhugi: totaalne enesekriitika ei lase elada. Siia alla käib ka esteetiliste ideaalide ja maailmavaate muutumise tagajärjel heidetud hindav pilk tahavaatepeeglisse. Mõnda veab alt liigne enesekindlus. Suuremat õnnestumist pole loota ka juhul, kui looja otsustab mõistuse jõuga, et nüüd tuleb midagi ära teha.
Läbikukkumist (iseenda silmis) võib ennustada liiga suur eelsebimine ja seletamatute takistuste teele veeremine. Meelde jäävad ebaõnnestumised tehnika alt vedamise või trükiveakuradi tõttu, samuti ei muuda lõpptulemust paremaks ühe töö lõputu ümber tegemine.
Siinkohal ei otsita mitte ebaõnnestumise valemit, vaid filtrit, mille looja asetab enda ja Kõige vahele. Selles filtris elab kõiketeadev, kontrolliv, normidele spetsialiseerunud superego. Superego kujutatakse tavaliselt tegelasena inimese siseareenilt, kes tunneb nii head kui kurja ning sätib mõõdikuid vastavalt vajadusele. Aga see võib olla ka visionäär, unistaja aknal, millest avanevad miljonid võimalused, oska ainult valida, milliseid neist realiseerida. Eino Leino kirjutas kunagi Aino Kallasele: “Kui ma ei kirjutaks mõnikord halbu luuletusi, kuidas nad siis teaksid, et ma suudan kirjutada häid.” Sellesse lausesse on kätketud minu meelest looja-ausus koos enesele andestamisega – kuid mitte enesele alla andmisega.
Tiina Jõgeda
Maarja Kangro, kirjanik
Alati on võimalik, et mõni eriti ebaõnnestunud teos on veel ees. Mineviku tekste, millele praegu on ebamugav otsa vaadata, leidub muidugi. Aga näiteks lahja luuletekst üldjuhul suurt kahju ei tee, ununeb ega kiirga öös monumendina. Tahaks uskuda, et ma pole kirjutanud tekste, mille mõni vastuvõetamatu ideoloogiaga liikumine saaks üles korjata.
Kõige lahjemalt tulevad välja tellimustööd, iseäranis sellised, kus mitu inimest teeb sama asja: igaüks kirjutab ühe luuletuse, essee, novelli. Maateemaliste novellide kogumikule kirjutatud lugu suitsidaalsest maamehest (2013) polnud just mu tippteos. Vahel võib ka heade sõpradega koostöö mitte vedu võtta, kui osapoolte visioonid jäävad vastastikku hägusaks. Olen kahel korral teinud tuttavatele heliloojatele libretod, millest pole asja saanud. Üks oli muide igavene keeruline kontseptuaalne lugu mehest, kes teadis ussisõnu, hulk aastaid enne Kiviräha raamatut.
Esseistlik ebaõnnestumine oli osalus Loomingu mõttevahetuses “eksistentsiaalse Eesti” teemadel (2011): viimasele hetkele lükatud kirjutisest tuli tõeline eklektiline kuhjam.
Ehkki kokkulepetest kinnipidamine on üks elu aluseid, leian üha enam, et ka eelviimasel tunnil peab mõnel juhul meelekindlalt ütlema, et “seda teksti mult ei tule”. Äraütlemine on vahel loominguliselt kõige elegantsem lahendus. Muidugi, vaesed toimetajad, kes neid ridu loevad.
Andrei Hvostov, kirjanik
Romaan pealkirjaga “Lombakas Achilleus” on minu loomingulise elu märkimisväärsemaid läbikukkumisi. Eesmärk oli teha tekst, millega ma ütlen ära kõik, mis mul on olnud kunagi öelda või mida ma võiks veel tulevikus öelda tahta.
Selliseid totaalseid eesmärke ei tohi endale seada; juba eesmärgipüstituses on saatan peidus.
“Achilleus” koosneb kuuest peatükist, igaühest oleks võinud sepitseda omaette novelli või jutustuse, tegelikult pidanukski.
Polnud mingit põhjust neid tekste ühtede raamide vahele suruda.
Ma tean kümmet inimest, kes on seda raamatut lugenud. Seitsmele see meeldis.
Heatahtlike suhtarv on julgustav, aga absoluutsed arvud, lugejaarvud, ei kõlba kuskile – mis mõtet on kirjutada raamatut, mida keegi ei loe?
Õpetlik oli see lugu mitmest aspektist. Tuntud ütlus, et kunstnik (kirjanik) ei tea, mida ta öelda tahab, selle selgitamine on kriitiku ülesanne, paistab pärast seda uues valguses. Ma ütleks “Achilleuse” võrra targenenuna nii: kui sul on midagi öelda, siis tee seda, ning kriitikute peale ära panusta, unusta nad üldse ära.
Seda enam, et ega meil Eestis tõupuhtaid kriitikuid omaette loomeinimeste kihina polegi olemas. Kriitikud on samal ajal ise ka kirjanikud.
Vahel veeretan mõtet, et võib-olla saab “Achilleuse” peatükkide ainest kusagil taaskasutada. Peeter Helme kasutas kord mõistet recycling-kirjandus, mis ongi võib-olla tulevikukirjandus. Teiste kirjanike mõtete “taaskasutusse” suhtuks ma ettevaatlikult, aga omaenda tekstide puhul on meil kindlasti vabamad käed.
Lõpuks – läbikukkumine on filosoofiliselt habras mõiste. Läbikukkumine võib olla ka millegi uue alusepanijaks.
Jüri Aarma, näitleja
Laval esineja tasu on tavaliselt pikk aplaus (noh, lilled ka) ja lühike honorar. Too viimane ongi seda lühem, mida pikem on esimene. Nii või teisiti – aplaus on tasu tehtud töö eest. Kui töö tegemata jääb, siis võib tasu teistsugune olla. Lausa loo väljavilistamine. Aga asja juurde. 1997. aastal esietendus Eesti Draamateatris näitemäng “Kured läinud, kurjad ilmad…”. Lavastaja Merle Karusoo, osatäitjaiks selle teatri näitlejad Andrus Vaarik, Mait Malmsten, Kersti Kreismann, Maria Avdjuško, Merle Palmiste. Pluss mujalt kaasa haaratud Katrin Saukas ja allakirjutanu. Sisuks eestlaste möödunud elukümnendite mäluriismed… aga läbi seksuaalelu prisma. Merle tegi sellest võimsa asja. Meie muudkui aitasime takka. Saalid olid viis aastat järjest täis. Olnuks rohkemgi, aga Avdjuško rasestus ja ei saanud enam 15aastast plikat mängida.
Vanuritele tehakse ju ikka vastutulekuid. Mängisimegi noid kurgesid Salme kultuurikeskuses, kus sissepääs oli pensionäridele tasuta. Saalid oli kenasti rahvast täis. Edasi läks jamaks. Ei taha nüüd, seitseteist aastat hiljem, laval kõlanud tsitaate kordama hakata, aga Andruse pihtimus kuserenni ääres väljavõetud “riista” puhul tekitas saalis kõigepealt vakatuse, seejärel köhatuse ja jätkudes kuulsime esimest korda oma elus n-ö “summutavat aplausi”. Seejärel hüüded: “…no kuulge… kas teil häbi ei ole… kui teil muud pole näidata… me teatame kuhu vaja… jne” Mäng katkes. Tulime rollidest välja ja pakkusime eakaile kompromissi – kellele ei meeldi, need võivad lahkuda, meie jätkame kahekümne minuti pärast. Jätkasimegi. Saalis olnud kuuesajast inimesest lahkus umbes sadakond. Sai väga hea etendus. Aga ikkagi… vilistati välja.
Marge Monko, kunstnik
Olen oma tööde suhtes väga kriitiline, nii et põhimõtteliselt leiaksin iga töö puhul mingi detaili, mida võiks ebaõnnestunuks lugeda. Need on reeglina sellised asjad, mida vaataja ei märka. Mul on ka üsna palju (poolikuid) töid, mis ei ole mingil põhjusel näitusele jõudnud. Kui ikka tundub, et midagi ei klapi, siis ei ole mõtet hambad ristis edasi teha. Mõni töö lihtsalt tahab aega – võib juhtuda, et lahendus saabub kunagi hiljem.
Ebaõnnestumisi võib olla erinevaid. Mõnikord ei tule töö kontseptuaalselt kokku. See võib juhtuda väliste tegurite tõttu, näiteks siis, kui töö käib dokumentaalse ainese või teiste inimestega. Video “Foorum” võtetel juhtus mul selline lugu. Pidime filmima viie harrastusnäitlejaga, tegime proove ja kõik sujus kenasti. Filmimise eelõhtul helistas üks naistest ja ütles, et ta ei saa poja haiguse tõttu tulla. Tekkis väike paanika, aga õnneks leidsime talle asendaja, kes ühe õhtuga teksti selgeks õppis. Järgmisel hommikul olid aga mõlemad naised võttel kohal! Olukord oli delikaatne, kellegi kojusaatmine oleks lõppenud skandaaliga ja nii jagasimegi ühe tegelase teksti kahe näitlejanna vahel. Õnneks oli see sisu mõttes võimalik ja lõpptulemus ei kannatanud.
Üks huvitav kogemus on seoses videoga “Missid”, mis sai filmitud 2007. aastal. Tegin intervjuu kaheksa Miss Estonia kandidaadiga. Mind huvitas, millised on need noored naised, kes tahavad praegusel ajal missitiitlile kandideerida, millised on nende huvid ja seisukohad. Küsimustik, mida kasutasin, pärines Jean-Luc Godard’i filmist “Masculin Féminin”. Mind üllatas vaatajate reaktsioon – paljudele tegid missikandidaatide vastused nalja. Muidugi oli seal koomilisi momente, aga ainult sellele rõhumine ei olnud minu eesmärk. Otsustasin, et seda tööd ma enam ei näita. Aga midagi jäi kripeldama ja umbes poolteist aastat tagasi võtsin kätte, monteerisin video ümber ja olen tulemusega üsna rahul.
Kaido Ole, kunstnik
Kunagi veel John Smithi eluajal tegime hea sõbra Mäetammega Tallinna graafikatriennaali tarvis üht teost, mis koosnes sajast kahekaupa üle linna laiali jaotatud betoonkohvrist.
250 kilo kaaluvatel betoonkohvritel olid küljes alumiiniumist sangad koos samast metallist lipikutega, millel mõne linna nimi. Nii betooni- kui metallitööd teostati oma ala spetside poolt ja tulemused olid eraldivõetuna tipp-topp. Lõpuks tuli veel metall ehk käepide ühendada betooni ehk kohvriga, ning ka seal olid nõuga abiks oma ala tundvad inimesed. Nende soovitusel langes valik küll kulukama, aga väidetavalt kindlama montaažiliimi kasuks. Viimased paar päeva kulusidki betooniaukude liimiga täitmisele ja käepidemete otste sinna sisse surumisele. Kui aga viimasel õhtul transport saabus, et kohvrid lõpuks mööda linna laiali vedada, polnud see liim ikka veel kivistunud, venides kui päikese käes seisnud iiriskomm, nii et käepidemed tulid juba kergest tõmbest raske kohvri küljest ära. Sõitsime Markoga masendunult pool ööd mööda linna ringi ja lugesime kokku kohvrite kõrval vedelevaid käepidemeid, sest üksikud öised uitajad olid proovinud neid sumadane tõsta, nagu olimegi eeldanud. Ning päev koos tõelise rahvarohkusega oli alles saabumas. Seistes mõni tund hiljem triennaali avamisel, polnud enam kahtlustki, et oleme oma toreda ideega tehniliselt totaalselt põrunud. Kusjuures ise midagi valesti tegemata. Kuna kaebusi imelike küljestvenivate käepidemete kohta tuli lakkamatult, siis ei jäänud meil muud üle, kui lasta need kohvrid juba esimese päeva lõpul taas kokku korjata. Lakkusime veidi haavu ning hiljem kinnitasime sangad vana hea tsemendiseguga, nüüd seisavad nad Viinistus üsna kindlalt.
Saatuse irooniana saime kohvrite eest veel ühe triennaali preemiatest.
Ja veel üks lugu.
Pärast üsna edukat diplominäitust galeriis Vaal tundsin erakordset enesekindluse puhangut ning otsustasin oma Kunstihoone galerii näitusega astuda veelgi jõulisema sammu uuenduste teel. Oli üheksakümnendate esimene pool, nii ühiskonnas kui kunstis juhtus endiselt paljutki, ning mõni aeg enne oli Jaan Toomik teinud sealsamas oma väga muljetavaldava näituse täiesti tühjast galeriist ja akendele tõmmatud filmilintidest. Otsustasin sellest inspireerituna ka ise loobuda piltidest seintel ja teha midagi nappi ja “imelikku”. Tulemuseks hulk veidratel jalgadel puupakke esimeses ruumis ja barokkjalgadel vineerkuup tagumises. Kuna orienteerusingi “imelikule” tulemusele, siis oli endal väga raske aduda, kas näitust vaadates tõepoolest tekkiv imelik tunne ongi siis kordaminek, või mitte. Millegipärast olid mul selles osas tugevad kahtlused, mida mõne ausama sõbra hinnangud pigem toetasid. Ülim optimism asendus seejärel hirmuga, et äkki nüüd ongi kõik ja minust ei saagi arvestatavat kunstnikku. Õppisin, et isegi kui korraks jalad kindlalt põhja saada, siis reeglina ei lähe järgmise sammuga mitte veelgi madalamaks, vaid pigem järsult taas sügavaks. Suur enesekindlus on kindel märk sellest, et oled midagi olulist kahe silma vahele jätnud. Paremini töötab segu uudishimust, ettevaatusest, hoolikusest ja usust – kõiki neid võtta võrdselt 1/4 ulatuses.
Raivo Tafenau, muusik
Olen olemuselt väga enesekriitiline muusik, sellepärast on mind saatnud teatud sorti ebaõnnestumised kogu karjääri jooksul. Lohutab ainult tõik, et ilmselt pole ma kaugeltki ainus seesugune hella hingega vabakutseline.
Ellujäämiskursus toimus 1991.–1996. aastatel Soome ja Eesti vahel kurseerivatel reisilaevadel. Iseenesest tore aeg, sai palju pilli mängitud. Reisilaevadelt lahkumise põhjus oli suhteliselt proosaline: olin just lõpetanud (enda arvates) võimsa pala saksofonil, higine ning pilgeni täis sooritusega kaasnenud võidujoovastust, kui minu poole astus pehmelt öeldes veidi napsine ja tuhmunud pilguga soome härrasmees. Lootsin ülevoolavat kiitust, kuid tal oli käes kahekümnemargane rahatäht ning ta ütles: “Üks džinntoonik palun!” Oma sisemuses tundsin sel hetkel täielikku ebaõnnestumist…
Pärast laevandusest lahkumist pakuti meile võimalust musitseerida paar korda kuus klubis Amigo. Mängin tavaliselt silmad kinni ja suhteliselt publiku lähedal lava servas. Ühel päeval pärast mängu avastasin, et pill on korrast ära, alumine register ei tee häält. Selgus, et keegi publikust oli eelmisel päeval minu pilli sisse sokutanud sajadollarise rahatähe, mis hommikuks oli kleepunud kahe klapi külge ja need seestpoolt sulgenud.
Olime oma ansambliga aastaid väga nõutud stuudiomuusikud, salvestasime kohati mitu plaati kuus. Põhiliselt saatsime oma bändiga tollaseid suuri estraadistaare, nagu Mati Nuude, Vello Orumets jt. Tavaliselt mängisime Eesti Raadio stuudios otse, terve bänd korraga, ja ülemängimist ega produtseerimist meie ansambli puhul polnud. Lauljad tulid tavaliselt järgmisel päeval. Ükskord pakuti meile sessiooni, kõik lood olid tuttavad ja salvestasime need ühe päevaga. Suur oli meie üllatus, kui selgus, et need lood lauldi sisse teiste sõnadega, mis olid ropumast ropud, üsna rõvedad ja nilbed. Plaat oli juba müügis, midagi enam teha ei olnud võimalik. Meie nimesid polnud plaadil märgitud, aga Eesti on väga väike riik… Mis tehtud, see tehtud, aga pärast seda juhtumit olen õppinud mõnikord ei ütlema.
Marko Mäetamm, kunstnik
Raske on nimetada midagi lausa ebaõnnestunuks, sest see tähendaks, nagu mul oleks olnud mingi plaan või eesmärk ja siis midagi läks viltu ja asi ei tulnud välja. Mul päris sellist näidet ei olegi, sest mul pole tavaliselt tööd alustades nii ülitäpset nägemust, mis sealt täpselt välja peaks tulema. Ja tavaliselt on nii ka, et kui lõpus mingi asi ei meeldi, siis ma töötan sellega edasi seni, kuni tekib õige tunne. Mõne tööga on aga küll nii, et protsess on nagu kännu taga kinni. Teed ja teed, aga ei saa asjale seda õiget eluvaimu sisse ja tööprotsess on kole vaevaline. Mõni teine töö aga just nagu teeb enda ise valmis, täiesti valutult, ja tagantjärele saad tavaliselt aru, et niisugused tööd on kuidagi teistest paremad ka. Üldse saab asjadest tavaliselt alles tagantjärele aru, siis, kui tegemise aur ja adrenaliin on lahkunud ja lõpptulemust saab emotsioonivabalt hinnata.
Paari tööga on mul aga küll nii läinud, et neid mu näitustel enam kunagi ei näe.
Üks oli hiigelsuur maal nimega “Annan oma sõpradele endast kõik. Olen seda alati teinud” aastast 2005. See oli mu senise elu kõige suurem maal, koosnes kaheteistkümnest lõuendist mõõdus 3 x 2 meetrit, nii et kogu töö mõõt oli 3 x 24 meetrit. Ma ei tea, mis hull mõte see küll oli niisugust asja tegema hakata. Õigemini, ma tean küll – Kaido Ole oli rääkinud meile välja näituseaja Rotermanni soolalaos ja võtsime plaani, et teeme mõlemad midagi mõõtmetelt hästi suurt.
Juba ainuüksi selle töö tegemine oli igavene jamamine – pidin leidma kusagil linna peal suure ruumi. Seal sai lõuendid raamile tõmmatud ja pärast selgus, et need, ülinapilt küll, ei mahu uksest välja. Jälle kõik 12 lõuendit raami pealt maha ja pärast näitusel jälle peale.
Soolalaos ei mahtunud seda tööd eriti hästi eksponeerima. Ja siis üks mu hea kolleeg veel ütles, et kuule, selle mõõdud ja see, kuidas sa selle teinud oled, ei klapi kokku. Sul ei oleks nagu jõud üle käinud sellest mõõtkavast. See võis isegi omamoodi tõsi olla, kuigi ma ei tahtnud seda endale tunnistada.
Korra õnnestus mul seda tööd veel näidata Pärnus Chaplini keskuses ja seal mõjus see tegelikult väga ilusti ja oli suure ruumiga väga kenasti proportsioonis. Ja see kolleegi öeldud halastamatu repliik ei tundunud ka enam nii õudne.
Aga selge oli ka see, et rohkem pole seda tööd küll kusagil näidata. Isegi välismaal mitte, sest selle transportimine võtaks terve varanduse. Ja ilmselt ei osta seda ka keegi, see võtab lihtsalt nii palju ruumi.
Siis seisis see tohutu riit lõuendeid mul aastaid ateljee nurgas ja ma muudkui mõtlesin, et küll oleks mul suur ateljee, kui seda riita seal ei oleks. Ja milline tohutu summa raha selle materjali all tegelikult seisab! Muudkui vaatasin ja mõtlesin. Kuni viimaks aastal 2012 tuli mul sörkjooksu tehes vabastav idee värvida kõik need lõuendid uuesti valgeks ja kasutada uute maalide jaoks ära. Nii läkski ja ma kasutasin neid oma uute koomiksimaalide tegemisel. Õigemini kasutan ikka veel, mul on neid veel järel. Ma ei olnud kunagi ühtegi oma tööd niimoodi üle värvinud, tõesti väga vabastav tunne oli! Soovitan soojalt, kes veel ei ole proovinud. Samas ei saa ma seda tööd kuidagi ebaõnnestumiseks pidada, sest õppisin sellest kogemusest päris palju. Nii et pigem ikka õnnestumine.
Jaagup Kreem, muusik
Eks ongi nii, et mõni lugu, või ka kogu album, kukub paremini, mõni halvemini välja. Need albumid, mille üle just erilist uhkust ei tunne, jäävad sinna 1990. aastate teise poolde. Mõtlesime, et oleme ise piisavalt kõvad mehed, et oma plaate produtseerida. Paraku jäi oskustest ja kogemustest puudu. Kui täna kuulata meie albumeid “Pühertoonia” või “Singapur”, siis tuleb tõdeda, et oleks nii mänguliselt kui ka sound’iliselt saanud ikka väga palju paremini. Ometigi on neil albumitel ka mõned sellised lood, mis on ajahambale hästi vastu pidanud ja mida mängime tänaseni. Need on näiteks “Ingli puudutus”, “Muinasjutu mets” ja “Aja teenija”.
Tõnu Õnnepalu, kirjanik
Kirjutamine ja avaldamine on tegevus, mida ma ei kujuta ette ilma järgneva kahetsuseta. Varem või hiljem, ühel või teisel hetkel olen ma kahetsenud kõike, mida ma avaldanud olen. Iga viimast kui artiklit. Nende meenutamine on mu unetute ööde vastik meelelahutus. Vaid mõnda väikest luuletust mäletan alati hea meelega. Aga muidu, mida suurem tükk, seda suurem kahetsus. Kõik see, mis ma kirjutanud olen, oleks võinud ka kirjutamata jääda. Või igatahes avaldamata. Aga ma olen need asjad teinud ja nüüd nad on. Raamatud kahjuks on teod, mis saavad meid kätte veel aastate pärast. (Kadestan näitlejaid nende kunsti kaduvuse pärast!) Ikka tuleb keegi ja räägib sulle, mida ta sealt ja sealt luges. Ükskõik, kas ta räägib sellest tunnustavalt või kahtlevalt, ikka on kuidagi piinlik. Mis ei tähenda, et ma ühtki oma teost eitaksin. Ma olen nendega solidaarne. Mis mul ikka üle jääb? Tegelikult nad meeldivad mulle kõik. Nende kirjutamise aeg on alati olnud erutav ja põnev. Seda meenutan ma hea meelega. Oma raamatuid ma ei loe. Ma tean, et neis kõigis on vigu ja asju, mida ma nüüd oskaksin paremini teha. Aga mis sest kasu on? Nende vigade asemel teen teisi. Häid teoseid ei kirjutata mitte ettevaatuse ja kavalusega, vaid uljuse ja usaldusega, ja eksitused, mõnikord suured ja vahel koguni saatuslikud, on selle juures paratamatud. Häid teoseid? Ma tean neid vaid teistel. Aga ma usun, et vahet teha oskan ma küll. Tean ka seda, et igas raamatus, mis ma avaldanud olen (ja näitemängudes, mis lavale on tulnud), midagi head ikka on. Midagi helget, mis kellelegi vähemalt natuke nalja võib teha. Asju, mis üldse välja pole tulnud, ma pole avaldanud. Neid on ka. Või õigemini, enam pole. Mis neist hoida? Need on ainsad teosed, mida ma üldse ei kahetse.
Artur Talvik, filmimees
Pean ebaõnnestumisi sama loomulikuks kulgemise osaks kui õnnestumisi. Seepärast ei lase ma ebaõnnestumistel end heidutada. Pealegi on alati inimesi, kellele isegi ebaõnnestunud filmid korda lähevad. Kriitikute sõimu ma ei pea ebaõnnestumise kriteeriumiks. Ent olen siiski täheldanud, et on paar kriteeriumi, mille järgimine võib viia ebaõnnestumiseni. Esiteks – kui hakkan midagi tegema peamise eesmärgiga teenida sellega palju raha või kui teen midagi, mis minu maailmavaate või peenemalt öeldes, südamehäälega, kokku ei lähe. Sellise järelduseni jõudsin ma tegelikult hoopis pärast ühe totaalselt ebaõnnestunud Leedu õlle reklaami tegemist. Juba algusest peale kiskus kõik viltu. Õlu maitses nii, nagu mu ettekujutuses võiks maitseda kitse kusi. Mõtlesin, et olgu, teenin vähemalt rasvase kopika. Aga see loomemajanduslik eksport lõppes hoopis kopsaka pealemaksmisega. Nii sain ma halvale maitsele lisaks pikaks ajaks ka halva enesetunde.
Jan Kaus, kirjanik
Aeg-ajalt tabab mind soov korjata oma debüütraamatu, novellikogu “Üle ja ümber” eksemplarid kõikidelt riiulitelt kokku, vanapaberiks. Mõistan, et kirjanikul tuleb mingil hetkel debüteerida, aga Rein Veidemannil oli tuline õigus, kui ta kirjutas mu raamatust kui “käekirja proovist”. Proovist, mis avaldati pisut vara. Mu silmis kannatab sellest novellikogust praegu ilmavalgust võib-olla paar-kolm lugu. Seal on ikka liiga palju seda algaja kirjutaja halvasti kontrollitud vaimustumist ilukirjandusliku väljendusvabaduse võludest – näiteks ühe tegelase nimi on Akrwed. No mis asja. Ülepea on novell selline žanr, mis tundub mulle raskesti kätte tulevat. Seetõttu polegi ma üle kümne aasta ühtegi novellikogu avaldanud, kuigi ajakirjades on ilmunud paari kogu jagu. Kuna novell, aga ka luule on mu jaoks keerulised vormid, siis olen leidnud enda jaoks sobivama žanri, milles vilksatab aeg-ajalt nii novelli kui luule elemente – miniatuurid.
Ken Saan, teleprodutsent
Aegade jooksul on eetrisse läinud päris erinevaid asju, PIMP TV saatesarjadest inimesed hulluks ajanud saateni “Täna õhtul Leo Põld”, mis mingil hetkel oli vast üks kallimaid siinmail toodetud saateid, kui lähtuda sellest, et kohtukulud on osa eelarvest. Neid saateid pean ise aga vägagi õnnestunuteks. Mälus tuhnides meenus mulle aastatetagune reality-projekt “Bollywood”, kus kümme inimest läksid Indiasse näitlemist õppima ja hiljem toodetakse saate võitjatega üks tantsu ja lauluga india film. See kõik oli üks suur sekelduste jada. Kummalisel kombel saime Olle Mirmega sarja tegemise osas kokkuleppele. Nooruse uljusest läksin projektiga edasi vaatamata sellele, et eelarve oli olematu ja olles enne seda vaid kaks korda Indias käinud. Stsenaariumides kirjutatakse sellistele lugudele ilus lõpp, aga paraku elus ei pruugi nii minna. Selle reality-sarja finaaliks saanud telefilmist sai kohutavaim asi, mida Eesti teleekraanidel iial nähtud. Aimasin juba võtteplatsil halba, vaatamata sellele, et üheks näitlejaks oli kutsutud isegi Miss Mumbai, võtteplatsil sagis palju inimesi, kellega olime selle kuu jooksul koostööd teinud ja kes olid ka päriselt filmimaailmaga kuidagi seotud.
Pärast võtteid juba Tallinnas olles teavitati mind tõsiasjast, et Goas üles võetud filmil puudub heli ja üldse on asjad selle filmiga kuidagi kehvasti. Et ei vasta kuidagimoodi filmistandarditele. Järgnes meeleheide, aga õnneks võib meeleheite-power’ist sündida midagi uut. Seega oli vaja kuidagi tagasi Indiasse saada, haarata pastapliiats ja kirjutada kokku projekt “Palmisaar”, mis räägib A-Rühma tegemistest Indias ning mille lõpuks sünnib ka muusikavideo. Mõne aja pärast olin koos bändiga tagasi Mumbais ja ühel hommikul Kaarel Kosega linna peale minnes hüppasime läbi ka helistuudiost, kus Kaarel sai endalegi üllatuseks dubleerida meespeaosa (nagu sealpool öeldakse – Hero rolli). Ja kui mõne päeva pärast koos reisiseltskonnaga filmi vaatasime, sain aru, et pahandused pole veel läbi. Mõnikord, kui asi on piisavalt halb, võib ta isegi hea tunduda, aga seekord polnud paraku seda tunnet. Oli mõistlik see film vaikselt eetririiulile poetada ja ise maapakku minna. Film jõudis korra eetrisse ja siis peideti kassetivirnade alla Kanal 2 arhiivi. Niipalju siis kultuurivahetusprojektidest. Aga samas, kui võtta, et sarja casting’u-voorust sündis Urmas E. Liivi film “Casting”, siis see vahest kompenseerib natuke selle filmi puudujääke.
Karl Martin Sinijärv, luuletaja
Mõistagi tahaks väga loota, et suuremad ebaõnnestumised on õnnestunud ilmutamata jätta või, veel parem, lausa kirjutamata. Avaldatud tekstidest meenuvad mõned maotuvõitu poeesikimbukesed siin-seal ajakirjanduses, mis tagantjärele vaadates võinuksid ehk ka olemata olla. Raamatutega võiks – igaühega omas ajas – ju rahule jääda. Midagi on nad tähendanud ja tähendavad edaspidigi. Puhtobjektiivselt on 1997. aastal ilmunud “Neli sada keelt” ilmselt küllaltki nõrk luulekogu. 1992 ja 1993 ei kirjutanud ma m/ridagi, 1994 olin paar nädalat Rootsis, kus natuke kirjutasin, kuna midagi muud teha ei olnud, lumevallid olid kolm meetrit, üle ei roni. 1995ndal olin Ühendriikides ja seal kirjutasin ka natuke. Kui siis lõpuks hakkas tunduma, 1996ndal näiteks, et juba viis aastat pole raamatut olnud, vaatasin asjadele peale ja nägin, et ei saagi olla, sest tekste pole. Tegin siis jõuga natuke juurde ja tuligi üks kummaline raamat. Ma ei saa tast tänini õieti aru. Samas olen kohanud inimesi, kes peavad just seda mu parimaks. Nii et võib-olla päris ebaõnnestumine ei ole. Vähemalt on see mu esimene teadmatu koostöö Asko Künnapiga, kuna raamat sai trükitud Tartu Õlletehase sildipoognate tagakülgedele ja sildid olid Asko kujundet. Teine ebaõnnestumine selle teose juures oli see, et paar kasti raamatuid jäi toonasesse töökohta laua alla ja kui neile järele läksin, olid nad juba välja visatud. Nii et võib-olla keegi leidis ja loeb tänini. Võib-olla olen prügimäe kuulsaim luuletaja.
Peeter Vähi, helilooja
Teos, mille üle vähem uhke olen – see on pehmelt öeldud. Kahe teose pärast tunnen piinlikkust. Need on “Palveveski” keelpilliorkestrile ja tund aega kestev vokaal-sümfooniline suurvorm “2000 aastat pärast Kristuse sündi”.
“Palveveskis” üritasin eksperimenteerida idamaiste helilaadidega ja panna euroopaliku muusikaharidusega orkestrandid mängima veerandtoonides muusikat. Esiettekanne Euroopa Liidu Kammerorkestriga polnud nauditav, kuid esialgu arvasin, et nad lihtsalt mängisid halvasti. Kui aga Saksa ja Taiwani orkestrite esitused oli sama jubedad, mõistsin, et viga on muusikas. Hävitasin teose partituuri. “2000 aastat...” puhul on mu rahulolematus seotud aga vahepeal toimunud esteetiliste ideaalide ja maailmavaate muutumisega.
Öeldakse, et sama reha peale ei peaks astuma kaks korda... Kompositsioonitehnikat saab õppida ja minagi olen veerandtoonide kogemusest õppust võtnud. Ent “2000 aastat...” ei saa võtta õppetunnina, sest isiksuse muutumisi pole võimalik ette näha, mistõttu täna olulisena näiv muusika võib aastate pärast tunduda täiesti väärtusetuna.
Leslie Laasner, muusik
Ma ei oska uhke olla ühegi oma töö üle. Mul on see haigus, et ma suht jälestan oma asju, mul saab neist alati nii kõrini, et ei taha ühtegi neist näha ega kuulda... See on samas vajalik nähtus, sest kannustab mind KOHE uusi tegema. Lõputu ring... Kui plaat tuleb välja, on mul sellest juba selline siiber, et ajab oksele... HU? on võib-olla erand, sest siin on mängus veel üks produtsent ja teine vokaal...
Just Leslie da Bassi looming. Viimane album ilmus oktoobris, aga hetkel olen juba põhimõtteliselt uue albumi lõppfaasis, ideed ja nägemus koos, vanast ei taha midagi teada, tüdimus, tülgastus, jama... See käib kaasas kõigega, mida teen – kirjutised, joonistused, ideed... Väga palju on ahju ja prügikasti läinud sellepärast, et mul saab kõrini... Samas, ega ma ei anna midagi välja, mis mulle ei meeldi... Selline segane lugu, umbes, et ma olen mingitmoodi kõigega rahul, muidu ei väljasta, samas ei ole ma rahul mitte kunagi mitte millegagi. See on jube piin, mis õnneks viib edasi.
Kristi Kongi, kunstnik
Asi, mis mulle pähe tuli, on see, kuidas ma viie aasta jooksul pidevalt üht maali uuesti tegin. Selline tegevus ei ole minu puhul väga tavapärane. Algas kõik sellest, kui ma esimest korda elus tegin ise lõuendiraami, päris suure ka veel – 110 x 130 cm. Väga rahul ma sellega just polnud. See nägi kuidagi kohmakas välja… Võib-olla see garanteeris juba ette ka natuke kohmaka maalimisprotsessi? Sest n-ö alateadlikult olin enda jaoks juba paika pannud, et head nahka sellest ei tule. Mine sa tea. Tegemist on hästi tumeda koloriidiga maaliga. Ja ka see on minu puhul suhteliselt ebatavaline.
Kuigi mul oli konkreetne tööplaan, milline see maal peaks välja nägema, ei olnud ma pärast esimest maalimist absoluutselt rahul. Umbes aasta pärast võtsin maali uuesti välja ja tegin kõik üle. See oli esimene paranduskatse. Ja asi läks veel hullemaks. Olen sedasama parandusprotsessi korranud veel nii mõnedki korrad. Aga kripeldab see mul tänase päevani.
Võib-olla kripeldab see, et ma oleksin tegelikult võinud jätta selle kõige esimese maali alles. Sest mingis mõttes oli algupärane maal kõige ehedam. Arvan, et see on ka õpetuseks. Et tegelikult ei tohiks asju totaalselt üle maalida. Alumised kihid jäävad kummitama päris pikkadeks aegadeks. Ja teiseks õpetuseks on see, et tumedate maalide maalimist ma niipea ette ei võta. Jään erksa värvi ja sellest mõtlemise juurde.
PS See maal on mul päris hoolikalt ära peidetud, et keegi seda niisama nägema ei juhtuks.
