Viktoria Ladõnskaja: Olen surmanuhtluse poolt
Olles alma mater'i, Tartu Ülikooli kasvandik, toetasin omal ajal aktiivselt seisukohta: psühhoanalüüsi, Freudi etc. järgi on iga kurjategija on oma mineviku, oma lapsepõlve pantvang. Sellepärast olin üliõpilasaastail kategooriliselt surmanuhtluse vastu. Me ei ela ju ometi keskajal?! Inimese igasugust käitumist on võimalik üritada dešifreerida, inimest vajaduse ja süü tõestamise korral kas karistada või isoleerida. Ja eluaegne vangistus on karistuse mõttes julmem kui mahalaskmine. Nüüd ma enam nii ei arva.
Lapse julm, barbaarne, ettekavatsetud rüvetamine ja sellele järgnev kägistamine ei ole ei dešifreeritav ega mitte mingisuguste psühhoteooriatega õigustatav. Sest seda ei teinud mitte inimene, vaid kreatuur, kelle paranemisse või oma teost arusaamisse ma ei usu. See-eest aiman ma temast lähtuvat ohtu.
Surmanuhtluse taastamine ei tähenda ju seda, et me hakkame iga teist inimest tema kuriteo eest tapma. See tähendab vaid seda, et me jätame ühiskonnale hüpoteetiliselt õiguse langetada äärmuslik otsus. Ja kui ühiskonnal on see õigus, siis peab kurjategija (kui inimlikud normid ei suuda teda takistada) teadma, et tema puhul on täiesti võimalik rakendada ebainimlikku stsenaariumi. Pragmaatikutele: Varvara Ivanova tapmise uurimise käigus on tehtud üle tuhande DNA-analüüsi, mis on läinud riigile, see tähendab meile kõigile maksma mitukümmend tuhat eurot. Ja kui kurjategija kunagi siiski leitakse, istub ta vangis jälle riigi, see tähendab meie kõigi arvel. Ja keda me selle istumisega siis karistame?
Oleme demokraatia ideede toetamisega jõudnud nii kaugele, et potentsiaalne kurjategija on praegu igal juhul rohkem kaitstud kui tema potentsiaalne ohver. Vähemasti selles osas, mis puudutab pedofiile, on Eesti karistused küll väga leebed. Psüühilis-seksuaalsete hälvetega inimene peab teadma ja mõistma, et lapse maailm – see on terves ühiskonnas pühamast pühim. Ja kui sa seda reeglit eitad, siis on meil õigus eitada sind.
