Ats Joorits: Gay-õigused on ühiskonna lakmuspaberiks
Nõukogude Liidu lagnunemise järgselt liikus Venemaa alguses ka gayküsimustes kõvasti lääne poole, homoseksuaalsus dekriminaliseeriti, seksuaalvähemuste häält ja nende probleeme hakati ühiskonnas kuulama. Mõistagi toimus ka igasuguseid tagasilööke, näiteks 2012 keelustas Moskva gay-paraadid järgnevaks sajaks aastaks, aga just läbi niisuguste tuliste diskussioonide on vähemuste õigused endale nii öelda ruumi teinud teisteski riikides.
Ühendriikides näiteks algas homoõiguste kiire areng ühest öisest episoodis New Yorgi Greenwich linnaosa baaris nimega Stonewall. 1969. a. 28. juuni varahommikul sai gay-baari külalistel villand järjekordsest politseirazziast (araabia keelsest ghaziya´st tulenev väljend, mis tähendab reidi – toim); sellest, et oma üleolekut demonstreeriv politsei neid jälle seinaäärde rivistas ja ülekuulamisele sõidutas. Midagi nende meeste eneseteadvuses võitis korraga enesealalhoiu hirmu, korraga läks pea selga ja baarist väljavalgunud külalised ei püüdnud seekord minema lipsata, vaid hakkasid poliseile vastu. Algas kaklus ja vastasseis mille politsei kaotas. Sellel ööl sündis Gay Liberation Movement. Tänaseks on Ameerika Ühendriikidest saanud LGBT õiguste ülemaailmne lipulaev (ehkki riigis on osariike, kus religioossed jõud ja sotsiaalne konservatism gay-abielude tunnustamist takistada püüavad).
Venemaa valis aga teise tee. 2006 – 2013 keelustas mitu provintsi ja Peterburg linn gay-propaganda seaduse raames kõik seksuaalvähemuste võimalused. Seejärel lajatas aga totalitaarriigi parlament Moskvast juba ühehäälselt – keelatud! Justkui laste kaitse nime all loodud seadus keelustab kõik mida seadus ise määratleb kui ”seksuaalselt ebatraditsioonilist”. Tekkinud on huvitav õigus-vaakum kus gayvähemustel pole tänasel Venemaal isegi veriste isikuvastaste aktide puhul võimalust avalikkuse või media poole pöörduda, toimuvatest gayvastastest pogrommidest ei saagi rääkida, sest see oleks gay-propaganda ja seega keelatud. Nii kavalat homovastast nippi ei suutnud välja mõelda isegi mitte Hitleri Saksamaa. Putini Venemaa aga küll.
Riike saab mõõta väga mitut moodi: rahva arvu, poliitlise korra, interneti ühenduste järgi inimese peale, GDP põhjal, lugemisoskuse põhjal, lihtsalt meeldivuse järgi, jne. On aga veel üks mõõde – suhtumine LGBT öigustesse. Ja siis jäävad ühele poole riigid kus gaydel on kõik samad õigused mis heteroseksuaalsel elanikkonnal, näiteks Rootsi, Norra, Taani, Inglismaa, Holland, Island, Prantsusmaa, Hispaania, Kanada, Uus-Meremaa, Ameerika Ühendriigid. Teisele poole jäävad aga niisugused riigid, kus gayõigusi üldse pole, näiteks Venemaa, Valgevene, Põhja-Korea, Araabia Ühendemiraadid, Afganistan, Uganda, Nigeeria kui nimetada vaid silmapaistvamaid. Ühel pool on kodanike õiguste ja vabaduste laiendamise suunas liikuvad innovatiivsed ühiskonnad, kus nii kodaniku algatuse kui seadusandja tasandil püütakse tagada kõigile oma liikmetele võrdsed õigused ja võimalused, nende hulgas ka LGBT õiguste täielik pakett kuni samasooliste abielude legaliseerimiseni. Teisel pool aga religioossetele dogmadele toetuvad standardid, sageli rahvus-tagurlikud riigid, kus õiguste määr tuleneb diktaatori armulikkusest või sellest, milliseid sisevaenlasi parasjagu otsitakse.
Märkima peaks kindlast ka, et nende riikide hulgas, kus gay-abielud on seadustatud, siis kogu õiguste pakett normaliseeritud, ei ole omavahelisi territoriaalvaidlusi. Kummaline, need riigid ei ähvarda üksteist vaid pigem teevad koostööd, kodanikud ja kapital liiguvad vabalt. Valitsustel ja poliitikutel on aega tegelda sellega, kuidas oma kodanike heaolu parandada, tööpuudusega hakkama saada, sotsiaal- ja tervisekaitse finantseerimisega tegelda, uurida, mida teha et iga teine tavaabielu ei puruneks, näiteks. Neil pole vaja kulutada energiat ja raha selleks, et argumenteerida seda miks kaks meest ei tohiks oma kooselu legaliseerida või kaks naist ei tohiks kutsuda oma kooselu abieluks.
Kus asub selles küsimuses tänane Eesti? Ausalt öeldes, väga kahe vahel. Kakskümmend aastat on toonud selle, et homoseksuaalsus on dekriminaliseeritud, Tallinnas leidub gay baare ja klubisid, tegutseb Eesti LGBT Ühing ja on kindlasti palju teisi gruppe ja ühendusi, korraldatud on Gay Pride üritusi, paar paraadi. Debatt gay abielude poolt või vastu on olnud elav ja avatud. Tavaelus, normaalinimeste tasandil, on kõik seega justkui tore; kui ma ise oma samast soost elukaaslase Frankliniga (oleme muide aastaid ka abielus) Eestis ringi liigun, ei kohta mingit lausvaenu, lausa vastupidi.
Seadusandja ja poliitilised parteid seevastu aga on märksa pikema vinnaga, küsimus samasooliste kooselu registreerimise lubamisest on alles nüüd Riigikogus eelnõuna liikvel. Gay abielu seadust, neid õigusi mis lõpetaks gayde tänase diskrimineerimise Eestis, seda aga pole. Ükski partei pole küsimust ka julenud oma valimisplatformi sisse võtta.
Ukraina kriis on olnud väga õpetlik, mingit ida ja lääne lõimumist pole olnud. Alles on samad vanad geopoliitilised ambitsioonid, samad võtted ja meetodid mida ka Eesti oma ajaloos on varem ise kogenud. Oleme erinevate valikute vahel. Niisugune paljudele võibolla tühine küsimus nagu suhtumine gay-õigustesse määratleb ära, kellega me sarnaneme.
Ats Joorits
Stockholm – Tallinn
