Raul Ranne: Kas ma olen Kurt Wallander?

Rohkem kui Henning Mankelli äsja eesti keeles ilmunud intelligentsest, põhjamaiselt kriipivast ja tasahaaval aina sügavamaid valupesasid nokkivast krimiloost “Käsi” tahaks rääkida samade kaante vahele mahtuvast selgitavast kokkuvõttest “Wallanderi maailm”.

Mhm, tuleb välja, et Wallanderil on suhkrutõbi! Vähemasti pani sellise diagnoosi talle kirjanik Mankelli arstist sõber, kui temalt küsiti, millist üldlevinud haigust raamatukangelane võiks põdeda. Kusjuures arst pani diagnoosi kõhklematult. Mulle meeldib see. Meeldib, et Wallander pole mingi James Bond, keda võib viivuks peatada (kuid iialgi mitte tappa) ehk lask rindkeresse. Aga Wallander, ajades mööda linna taga ohtlikku kurjategijat, peab mingil hetkel seisma jääma, et endale kõhuvolti insuliini süstida. Inimlik. Usutav.

Aga see pole põhiline, mis mind Wallanderi puhul huvitab. Tegelikult tahaksin teada, mis teda üldiselt vaevab. Sest ilmselgelt miski teda vaevab. Kas see on sama asi, mis muserdab ja murendab mindki? Mulle tundub vahel, et Wallanderi maailm on ka minu maailm. Või vähemasti leidub minu ja tema maailma vahel ebamugavalt palju sarnasusi.